Jaan Toots ⟩ Keskerakond peab täna suud puhtaks rääkima

Jaan Toots. Foto: Sille Annuk / Postimees

Keskerakonna eilne juhatuse koosolek jahmatas mind, sest varem oli räägitud midagi muud, kirjutab Keskerakonna Tartu piirkonna esimees Jaan Toots.

Veel esmaspäeva õhtul toimunud juhatuse koosolekul ütles erakonna esimees Jüri Ratas, et tema ei tea, mis oli Parvel Pruunsilla tehtud annetuse motiiv ning kui kasvõi üks juhatuse liige on selle erakonnale jätmise vastu, tuleb raha tagasi kanda. Leppisime minu ettepanekul kokku, et kohtume ettevõtjaga ning seejärel otsustame.

Seda kohtumist erakonna esimees ja peasekretär kokku leppida ei suutnud või soovinud. Hoopis vastupidi: erakonna esimees Jüri Ratas oli, nagu eilsed sündmused näitasid, juba enne erakonna juhatuse koosolekut suutnud kogu raha ära planeerida, mille ettevõtja Parvel Pruunsild oli erakonnale valdava enamuse jaoks täiesti ootamatult üle kandunud.

Summa oli meeletu – 300 000 eurot – mis on Keskerakonna hiljutisi skandaale arvestades – sh kriminaalseid – täiesti tavatu. Kesknädala taasavamine, piirkondadesse inimeste tööle võtmine jne, olid üheselt juba eelmise aasta augustis minu ja erakonna aseesimehe Mihhail Kõlvarti ideed, sest Jüri Ratas oli erakonna kroonilise rahapuuduse tõttu Kesknädala kinni pannud ja inimesed piirkondadest lahti lasknud.

Paraku soovis erakonna esimees ühekordsest annetusest võtta erakonnale püsikulusid, mille kandmine ei ole erakonnale juba lähima aasta perspektiivis jätkusuutlik. Lihtne on näha eilses juhatuse otsuses Parvel Pruunsillale raha tagasi kanda Keskerakonna sisemist võimuvõitulust, kuid ometi oli peamini põhjus selline otsus langetada hoopis selles, et erakond ei saa kulutada ära võõrast raha, mille erakonnale saamise viis ja andmise motiiv ei ole kõigile juhatuse ja erakonna liikmetele üheselt selge ning avalikkusele täiesti läbipaistev

Oma rahaga saab vastutustundetu inimene laiata, võõra rahaga kindlasti mitte

Küsimus ei ole selles, et raha tuli Pruunsillalt, küsimus on, et see tuli Keskerakonda, mida on kriminaalkorras karistatud ning mille kõige suuremad probleemid on olnud seotud arusaamatu rahastamisega. Veel ühte suuremahulist rahastusskandaali erakond üle ei ela.

Nii suurte summade annetamise puhul tuleb isegi pururikaste ettevõtjate puhul, kes võiks annetada ka 10 korda suurema summa ilma, et nad teeks teist nägugi, silmast-silma suhelda ning aru saada annetamise motiivi kõrval annetuse põhjendusest ning selle kooskõlast erakonna pikaliste eesmärkidega ning oma valijate huvidega.

Lühidalt öeldes ei olnud juhatuse liikmetel võimalik annetuse sisust arugi saada, kui erakonna esimees Jüri Ratas oli kogu summale vähemalt oma peas leidnud juba täieliku rakenduse. Kui hiljem oleks selgunud, et tegemist annetusega, mis tuleb tagasi maksta, oleks tähendanud see erakonna majanduslikku lõppu. Annetus võis olla ka lõks ning kas ta seda oli või mitte, ei olnud enam võimalik kindlaks teha.

Ainuisikulise, püsivat noogutust nõudva juhtimise aeg Keskerakonnas on läbi

Kõigi Ratase tiiva (nii on osad erakonna liikmed soovinud, et neid nimetakse) liikmete hüsteeria, et erakonna esimees ei saa erakonda enam ainuisikuliselt, või siis koos paari veel hülgamata jüngriga juhtida, on kummaline.

Erakond on demokraatlik organisatsioon, kus otsuseid langetakse ühiselt, kuid enamuse tahtest lähtudes. Enamus arvestab vähemusega, kuid ei tantsi vähemuse pilli järgi. Erakonna võimalik erakorraline kongress on mõistlik, sest olukorras, kus erakonna esimees ei lähtu oma tegevuses erakonna huvidest ning ei soovi arvestada erakonna enamuse liikmete tahtega, nõuab vaherehnutit.

Inimesed pead saama öelda, kuhu, kuidas ja kellega erakond edasi minema peab. Pluralism ehk arvamuste ja ideede paljusus on poliitikas kindlasti parem kui monism, kus on ainult üks idee ja ülejäänud võib ettevaatlikult maha vaikida või lausa minema visata. Parafraseerides tuntud telesaadet: Keskerakonnas on saabunud aeg rääkida suud puhtaks. Kui see on tehtud, saab edasi minna.