JUHTKIRI ⟩ Tuisakas Leedu lööb mõra Balti ühtsusesse

Foto: Postimees

• Leedu kiirustab oma elektrivõrku Venemaast lahti ühendama.
• Eesti ja Läti on pragmaatilisemad.
• Balti ühtsus kannatab.

Eleringi uue juhi Kalle Kilgiga tehtud intervjuu toob avalikkuse ette terava pinge Eesti ja Leedu suhetes, mis muidu laitmatu Balti koostöö taustal võib tunduda paljudele üllatav.

Nimelt väljendab Leedu valmisolekut end Vene elektrivõrgust lahti ühendada juba tuleva aasta esimestel kuudel, kuid Eesti on selleks valmis paremal juhul 2025. aasta alguses. Siis peaks meie elektrivõrgu ümberehitamine valmis saama.

Väidetavalt on Eesti valmis ka ohustsenaariumiks, kui Venemaa meid ise välja lülitab. Sellega on võimalik toime tulla, kui muud võimalust ei ole. Seevastu ise end ülepeakaela välja lülitada pole mõistlik, sest siis kasvavad riskid ja elektrisüsteemi juhtimine läheb kallimaks.

Kilgi sõnul on mõistlik ära oodata sünkroonkompensaatorite valmimine ning kolme elektriliini rajamine Eesti ja Läti vahele. Sealjuures lähtub Eesti – aga ka Läti – pragmaatilistest asjaoludest ega taha oma elu ise kibedamaks teha. Ja see on mõistlik suund. Leedu loogika seevastu on «imagoloogiline», nagu Kalle Kilk seda nimetab.

Leedule on Vene võrgust lahkumine esmalt sümbolväärtusega samm ja nad tahavad seda teha nii kiirelt kui võimalik, ehk pisut kiiremini, kui see naabritel võimalikuks osutub. Leedu seim võttis 15. juunil ühehäälselt vastu elektrivõrgu Euroopaga kiirsünkroniseerimise eelnõu.

Leedulased saavad võimaluse öelda, et just nemad olid valmis Venemaast esimesena lahti ütlema, aga eestlasi ja lätlasi tuli kõrvust järele sikutada.

Seimi sellisest otsusest õhkub Leedu suurvürstiriigi pärijate laia joont. Mõistagi ei saa siin pahaks panna soovi Venemaale koht kätte näidata; probleem on ikka selles, et naabrite mure seejuures midagi ei maksa.

Sellepärast on ka Eleringi uuel juhil oma Leedu partneritega raske suhelda, sest neid survestab oma riigi parlamendi väga tugev poliitiline nõue. Järelikult on küsimust vaja klaarida kõrgeimal poliitilisel tasandil. Leedu peaminister Ingrida Šimonytė on lubanud Eestit ja Lätit veenma asuda, mis aga ei paista hästi õnnestuvat.

Võib muidugi öelda, et meil olnuks tark desünkroniseerimisega juba varem ja kiiremini alustada. Tänane pilt on siiski see, et kolm Balti riiki ja Euroopa Komisjon on sõlminud lepingu, mille järgi Eesti, Läti ja Leedu sünkroniseerivad oma elektrivõrgu Euroopa võrgustikuga 2025. aasta lõpuks.

Leedu ühepoolsed kiiremad sammud võivad kaasa tuua nii tehnilisi kui ka poliitilisi probleeme. Isegi kui peaks juhtuma, et Leedu annab lõpuks milleski järele ja kirik ehitatakse keset küla, annab see leedulastele võimaluse öelda, et just nemad olid valmis Venemaast esimesena lahti ütlema, aga eestlasi ja lätlasi tuli kõrvust järele sikutada.

See pole esimene kord. Enam kui paar aastakümmet tagasi kinnitasid Leedu poliitikud Balti Assambleel, et nemad on valmis enne Lätit ja Eestit NATOga liituma. Tegelikkuses seda muidugi ei juhtunud.

Aga legendaarne Vytautas Landsbergis, praeguse Leedu välisministri vanaisa, kraamis kohtumistel taskust välja mitu käsitsi kirjutatud resolutsiooniprojekti ja imestas, kui eestlased ja lätlased neid kõiki kohe vastu võtma ei kiirustanud. Pärast olid kõik muidugi jälle sõbrad.