Risto Uuk ⟩ Kriitilisest vaatest kõrgharidusele: Miks ma ülikooli tagasi läksin

Tallinna Ülikool Foto: Eero Vabamägi / Postimees

10 aastat tagasi kirjutasin sellest, miks ma ülikoolist ära tulin. Seda luges mitukümmend tuhat inimest ja tänase päevani saan veel kirju, kuidas see on pannud kedagi oma haridusotsuste üle järele mõtlema. Tänaseks olen lõpetanud magistriõppe ja lühikeseks ajaks ka doktorantuuri astunud. Seetõttu tunnen vajadust jätkulooks: miks ma ülikooli tagasi läksin. Eriti võib see huvi pakkuda 10 aasta tagusele kriitikule, kes ütles mulle järgmist: «Praegu tundub su kirjutis noore kuke jutuna. Räägi südamest südamesse mõne haritud inimesega, keda sa austad ja kes oskab sulle elukogemusi jagada. Ja lõpeta see ülikool ära,» meenutab MTÜ Future of Life Institute Euroopa Liidu uuringute juht Risto Uuk.

Olin töötanud umbes viis aastat personaaltreenerina ning treeningu ja toitumisalase autorina, kuni ühel päeval puutusin karjäärilehe 80 000 tundi kaudu kokku mõistega kontrafaktiline mõju. Seal esitleti ideed: selleks, et teada näiteks kirurgi tegelikku mõju inimelu päästmisele kogu tema karjääri jooksul, ei piisa operatsioonilt elusana väljunud inimeste kokkulugemisest. Tuleb arvestada ka, mis oleks tõenäoliselt juhtunud, kui temast ei oleks saanud kirurgi.

Paljud andekad õpilased tahavad kirurgiks saada. Küsimus on, kui palju rohkem elusid suudab päästa konkreetne kirurg, kuna just tema sai arstiteaduskonna ülikoolikoha ja mitte keegi teine, kes napilt ilma jäi. Mõeldes oma ametikohale, ei suutnud ma näha, kuidas aitaksin inimestel kokkuvõttes eriti palju rohkem jätkusuutlikult kaalu langetada, kui mõni muu personaaltreener, kes minu puudumisel valituks osutuks. Lisaks sellele ei tundunud mu töö perspektiivikas ja kogu mõju hulk ühiskonnas näis piiratud. Kui palju mõju ikka saab ükshaaval inimesi aidates avaldada. Pärast seda tõdemust ei suutnud ma oma tööd enam huviga teha. Personaaltreeneri töö on muidugi oluline, aga tundsin, et vajan midagi ühiskondlikult mõjusamat.