JUHTKIRI ⟩ Tõeministeeriumi loomise katse on veider ja ebakompetentne

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Eesti meedias kehtib iseregulatsioon.
• Kas saame tõekomisjoni?
• Jääb arusaamatuks, mis probleemi tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet üritab lahendada.

Tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet (TTJA) tuli lagedale ettepanekuga lisada meediateenuste seaduse eelnõusse kohustus «tagada faktide ja sündmuste tõene, erapooletu ja tasakaalustatud esitamine uudistesaadetes». Peaks olema mõistetav, et iga laiemale auditooriumile pretendeeriv uudistekanal püüabki neid eesmärke järgida.

Ahvatlev on mõelda, et kui ajakirjanduslik ideaal seaduses kohustuseks muuta, siis tulevad meil veel paremad uudised, mis sisaldavad endas tõde ja ainult puhast tõde.

Siiski peaks järelevalveasutus enne täiendava regulatsiooni esitamist püüdma vastata mõnele olulisele küsimusele.

Esiteks, kas Eesti meedia tervikuna – eeskätt võimalikule regulatsioonile allutatav rahvusringhääling, eraõiguslike ringhäälinguorganisatsioonide saated ning suuremate ajalehtede veebisaated – kannatab mingi suurema pahe all või edastab süstemaatiliselt desinformatsiooni?

Kui see nii peaks olema, siis tuleb esitada vastavad väited ja näited. Meile teadaolevalt paistab Eesti silma eeskätt kõrge meediavabaduse indeksiga, millega on vastavuses edastatava teabe kõrge usaldusväärsus. Ülereguleerimine hea eneseregulatsiooniga meediamaastikku paremaks ei muuda, pigem ikka vastupidi.

TTJA märgib õigesti, et «desinformatsiooni kujutatav oht on ilmnenud nii Covid-19 pandeemia kui Venemaa täiemahulise agressiooni käigus Ukraina vastu». Paraku jätab ta märkimata Eesti ajakirjanduse rolli selle ohu minimeerimisel.

Meie hästi toimiv meediaregulatsioon on üles ehitatud ajakirjanduseetikale ning vajadusel vastulausete ja õienduste esitamisele.

Teiseks tuleb küsida, kes ja kuidas hakkab uudistesaateid hindama. Kas tuleb mõni «tõekomisjon», mis tagab «faktide ja sündmuste tõese esitamise»? Klassikud nagu George Orwell on seda nimetanud ka «tõeministeeriumiks» ning see on omane totalitaarsele ühiskonnakorrale.

Meie meediaregulatsioon seevastu on üles ehitatud ajakirjanduseetikale ning vajadusel vastulausete ja õienduste esitamisele. Kahtlaste väidete puhul tuleb kasutada faktikontrolli. Küsimus on selles, kas jääda vana hea põhimõtte juurde, et «usalda, aga kontrolli», või võtta omaks paranoiline «kontrolli ja ära usalda».

Eestile vaenulike kanalite vältimiseks on TTJA koostöö kaitsepolitseiameti või rahapesu andmebürooga igati põhjendatud, kuid selleks pole vaja sellist seadusemuudatust.

Meenutame, et oht meediateenuste seadus üle reguleerida oli esil juba eelmise riigikogu koosseisu ajal. Nüüd on sündimas uus katse, mida toidab algatajate puudulik arusaam meediavabadusest.

Tõsiselt tuleb võtta meedialiidu osutust, mille järgi TTJA ehk täitevvõimu kontroll meedia üle läheb vastuollu Euroopa meediavabadusaktiga, mille eesmärk on tagada meediaturu sõltumatus ja pluralism.

Osutus Ühendkuningriigi ja Läti praktikale, samuti piiriülese televisiooni Euroopa konventsioonile jääb aga üldsõnaliseks, see ei ava teiste riikide regulatsioonide eripära ega vasta küsimusele, millist probleemi me tegelikult lahendame.

TTJA-lt tahaks kuulda sellekohast selgitust, samuti hinnangut sellele, mis Eestis ajakirjanduse sõltumatust ja pluralistlikku meediaturgu kõige enam kammitseb. Praegu pakutakse lahendust pigem olematule probleemile.