Elame kentsakal ajal, kus sisuliselt käib maailmasõda (viimase koloniaalimpeeriumi ohvriks langenud Ukrainat toetab niinimetatud kollektiivne lääs ehk 52 riiki), ent seda peetakse vaid ühe riigi ehk ohvri territooriumil, sest viimase peatoetajad ei pea õigeks sõjategevuse kandumist agressori territooriumile, kirjutab politoloog Toomas Alatalu.
Toomas Alatalu ⟩ Venemaa jätab suhtluses islamimaadega lääneriigid varju
Moskva ja Russki Miri propagandajutud lubavad lahvatanud suures sõjas näha ka teise maailmasõja jätkusõda, sest vastane olla sama – fašism. Ehkki mitte saksa oma, vaid selle omaaegsed toetajad Ukrainas ja seal tekkinud ning võimu haaranud uusfašistid. Ajaline distants 1939.–1945. aastani ja alates 2014. aastast toimuva vahel näib vaid esmapilgul pikana. Kogu vahepealse aja on täitnud Kreml süsteemse ajupesuga oma ainuvõidust eelmises üleilmses kokkupõrkes ja endast kui võitja-rahvast, keda nüüd teised tagaplaanile tõrjuda ja koguni hävitada tahavad.
Mööngem, et sel ajupesul on tänu Russki Mirile ja ajalukku alati jagunud kasulikele idiootidele edu paljudes välisriikides, ja reaalsus on seegi, et kollektiivses läänes elab vaid üks miljard maailma kaheksast miljardist elanikust. Nii oli kirjas NATO ja Euroopa Liidu jaanuaris tehtud ühisavalduses ja millest Kremli kõnepruugis sai kohe kuldmiljard. Kujund, mis ikka ja jälle lüüakse lauale, et väita «kuldsete» neokolonialismi poliitika jätkamist muu maailma vastu.