Nii kirjutab Postimees, kuidas Eestisse tuuakse varjatult Venemaa puitu, deklareerides, et puit tuleb hoopis kolmandatest riikidest. Ühe kurioosumina on näiteks puidu päritolumaana lisandunud sel aastal Araabia Ühendemiraadid, kus on teadupärast metsa vaid 4,5 protsenti riigi territooriumist.
Tõsisem küsimus on, mida säärase teadmisega nüüd peale hakata. Maksu- ja tolliamet teeb vastavat kontrolli, küsides mõnikord ka väidetavast päritoluriigist järele, kas toodav kaup ikka sellest riigist tuleb. Kuid sellest ei pruugi piisata, arvestades eriti, et nii mõnigi päritoluriik lõikab Vene kauba vahendamisest kasu ning seega on selle riigi huvides kauba päritolu varjata. Me peame meeles pidama, et nn globaalse lõuna jaoks pole Ukraina sõja hukkamõist ja Ukraina võidu vajalikkus sugugi päevselged. Miks siis mitte mõelda kahtlaste riikide ja firmade nimekirja sisseseadmisele?
See ettepanek võib tunduda pealekaebamisele õhutamisena, aga tõsiasi on, et Venemaa sissetulekute suurendamine või hoidmine kasvõi samal tasemel aitab Vene sõjamasinal Ukrainas sõda pidada ja ukrainlasi tappa. On arusaadav, et Ukraina sõda tekitas paljudele ettevõtetele majanduslikku kahju, sundides neid otsima alternatiivseid sissetulekuallikaid.
Ent siin on koht, kus eetika trumpab üle majandusliku kasu. Ei ole lihtsalt aktsepteeritav teenida agressoriga koostööd tehes. See läheb vastuollu igasuguste eetikareeglitega. Kuid mitte ainult seda – Eesti on olnud nende riikide esirinnas, kes on nõudnud pidevalt sanktsioonide karmistamist Venemaa vastu ja seega läheks Venemaa kaudne abistamine väga järsult vastuollu Eesti välispoliitiliste eesmärkidega.