JUHTKIRI ⟩ Prantsuse rahutused sunnivad mõtlema ka Eesti lõimumisprotsessile

Protestijad pühapäeval Nice'is. Foto: Valery Hache/AFP/Scanpix

• Lääneriikide siseriiklikud lõimumisprotsessid on osutunud oodatust keerulisemaks.
• Prantsusmaa pole suutnud enda lõimumisega tegeleda.
• Identiteedipoliitika loosungid ei aita reaalseid probleeme lahendada.

Prantsusmaa peab sügavalt läbi mõtlema oma lõimumisprotsessi alused, kuid Prantsusmaa ja mitme teise riigi kogemusest tasub õppust võtta ka Eestil. Seda just probleemide ennetamise mõttes.

Alates eelmise nädala teisipäevast, kui politsei tappis Pariisi äärelinnas Nanterre’is 17-aastase Naheli (perekonnanime pole avalikustatud), on üle Prantsusmaa veerenud rahutuste ja vägivallalaine. Eriti hullult said kannatada Marseille ja Lyon, mille kummagi kesklinn langes rüüstamise ohvriks. Kokku oli politsei arreteerinud umbes 2000 inimest, kellest enamik olid noored.

Ehkki öö vastu pühapäeva näitas Prantsuse politsei teatel esimesi rahunemise märke, oli olukord nii pinev, et Prantsusmaa president Emmanuel Macron jättis ära visiidi Saksamaale. Kapten peab olema laevas, kui laev kreeni kipub kalduma.

Väga lihtne on näidata näpuga 2015.–2016. aasta Euroopa rändekriisile ja pidada Prantsusmaa kõikide hädade allikaks just toona riiki tulvanud sisserändajaid. Ent Prantsusmaa on samasuguste küsimustega maadelnud ka varem, kui 2005. aastal suri politsei eest põgenedes kaks meest ja üle Prantsusmaa veeres samasugune vägivallalaine nagu praegu. Toonane siseminister ja hilisem president Nicolas Sarkozy kutsus siis vägivallatsejaid «inimrämpsuks». Sarkozy valiti hiljem presidendiks ja probleem kadus justkui vägivalla vaibumisega.

Sama lihtne, kui on süüdistada juhtunus Euroopa rändekriisi, on mõelda Prantsusmaast stereotüüpselt ja pidada rahutusi ning mässe ilmtingimata väga prantsuslikuks nähtuseks. Ometi toimusid suured rahutused 2020. aastal USAs pärast seda, kui politseinik oli tapnud mustanahalise George Floydi. Viimase surm võimendas liikumist Mustad Elud Loevad, mis oli küll loodud juba 2013. aastal.

Eesti ühiskond on ukrainlased kahel käel vastu võtnud, kuid see ei tähenda, nagu laheneksid paljud küsimused iseenesest. Kui me ei tegele lõimumisega kohe, tegeleb hiljem lõimumine meiega.

Seega ei ole küsimus pelgalt Prantsusmaas, vaid selles, kuidas suudavad lääneriigid toime tulla lõimumisprotsessiga. Ülimalt mugav on ajada identiteedipoliitikat, pildudes loosungeid ühelt ja teiselt poolt ilma, et tegeletaks tegelike probleemidega. Siin on Prantsusmaa ere näide probleemi kalevi alla lükkamisest, sest pärast 2005. aasta rahutusi tehti justkui midagi lõimumise parandamiseks ja ühiskonna liitmiseks, aga nagu me praegustest rahutustest näeme, pole suurt midagi muutunud. Mõistagi annab vägivallalaine trumbid kätte paremäärmuslastele ja poleks imestada, kui järgmiseks Prantsusmaa presidendiks valitakse Rahvusliku Liidu juht Marine Le Pen.

14. juulil peab Prantsusmaa Bastille’i päeva. Sel päeval 1789. aastal algas Prantsuse revolutsioon, kui mässajad vallutasid Bastille’i kindluse ja algas liikumine seisuslike privileegide kaotamiseks ja võrdsete kodanikuõiguste kehtestamiseks. Ometi ütlesid mitmed noored Prantsuse ajalehele Le Monde praeguste rahutuste valguses, et nemad küll ei näe, nagu oleks neil võrdsed õigused ja üleüldse on arusaamatu, mis kodakondsusest on jutt. Säärane hoiak on aga retsept ühiskonna lõhenemiseks.

Eestigi on näinud Ukraina sõja algusest seda, kuidas riiki on tulnud mitukümmend tuhat sõjapõgenikku. Seega on tekkinud alates 2022. aastast täiesti uus olukord. Eesti ühiskond on ukrainlased kahel käel vastu võtnud, kuid see ei tähenda, nagu laheneksid paljud küsimused iseenesest. Kui me ei tegele lõimumisega kohe, tegeleb hiljem lõimumine meiega. Nagu Prantsusmaal. Või nagu ka nende puhul, kus nutavad taga Nõukogude Liitu ja punamonumente. Omaette küsimus on, kuidas ohjata seda protsessi nii, et äärmuspoliitikud ei saaks endale punkte lõigata ja samas tunneksid sisserändajad end siin turvaliselt, soovides Eesti ühiskonda anda oma panuse.