Laulupeo hinguses peatume hetkeks, et mitte silmist lasta seda, mis on päriselt tähtis. On see vaid hetkeline hingepaitus iseendale või liigumegi iga päev oma tegudes selle poole, millest laulame? Kas iga eestlane on tingimata kallis, nagu küsib Rainer Vilu oma luuletuses?
Täna seistakse uhkelt ja rõõmsalt valgetes särkides teineteise kõrval. Ei ole vaja isegi kõnelda, et üksteist mõista. Ja alles see oli, kui Ülle Kauksi küsis, kas ta peab end põlema panema, et ometi keegi kuuleks! Ta ju kõneles maast, kultuuri kaitsmisest. Võrumaa oma võrratus ilus, Pärnumaa päikeserannad, Kõrvemaa loodusrajad. Me kallis ja püha maa. Eelkäijate väljavõideldud ja ilmselt keegi ei vaidle vastu, et meie kohus on seda kaitsta. Mõtted ja teod aga paraku ei lähe sageli kokku. Mõnikord ei peagi midagi vaenulikku tegema. Piisab lihtsalt sellest, kui olla vait ja mitte lasta end häirida valjuhäälsetest nõudjatest. Vaba käega võib kaardile joonistada uusi kaevanduste piire või militaaralasid. Maa ei tule ette heitma, ei küsi isegi raha. Küll aga tuleks küsida igaühel, kus ja kuna on kokku lepitud, kui suure osa maast me lihtsalt laastame ära. Olgu siin näiteks kasvõi Nursipallu planeeritavad uued UXO alad. Need on alad, kuhu planeeritakse võimsate relvade sihtmärgialasid. Kümnete hektarite kaupa lagedad alad, kuhu inimjalg ei võiks enam iial astuda, kuna seal võib olla lõhkemata moona. Hiljuti näiteks oli praegusel sihtmärgialal ulatuslik maastikupõleng, mida päästjad ei julgenud isegi kustutada, kuna lõhkemata moon võis plahvatada.
/nginx/o/2023/05/03/15297431t1hfa29.jpg)
/nginx/o/2023/06/02/15364672t1h2d0e.jpg)