Erkki Bahovski ⟩ Kollaborante saab määratleda, kuid alati pole see lihtne

Erkki Bahovski FOTO: Eero Vabamägi Foto: Eero Vabamägi

Kui okupatsioon kestab kaua, siis muutuvad lood kollaboratsionismiga keerulisemaks. Kui aga ohtu pole, on kerge olla patriootlik ja endale vastu rinda lüüa, ent ohu saabudes võib inimeste käitumine ootamatult muutuda, kirjutab toimetaja Erkki Bahovski.

Ligikaudu 83 aastat tagasi tuli Eestis võimule juunikommunistide valitsus. Muidugi ei vasta see lause tõele – kollaborandid ei saa kunagi võimule tulla, sest neil lihtsalt ei ole seda. Võim kuulub neile, kellele kollaborandid alluvad. See alluvussuhe võib olla väga erinev, lausa sel määral, et mõni kollaborant ei saagi aru, et ta allub kellelegi, uskudes oma võimutäiusse.

Tavaliselt seostatakse sõnadega «kollaboratsionism» ja «kollaborant» natsiokupatsiooniga koostööle läinud inimesi. Selliste inimeste üldnimetus on «kvisling» tuletatuna natsidega koostööd teinud Norra peaministri Vidkun Quislingi nimest. Ja hoolimata asjaolust, et natside okupatsioon oli eri riikides erinev (võrrelge näiteks natsiokupatsiooni Taanis ja Poolas), on kollaboratsionismi ja kollaborantide määratlemine lihtne. Sest natsiokupatsioon sai otsa, olles kestnud vaid mõne aasta. Kollaborandid jäid alles, neid oli lihtne tabada ja süüdi mõista. Quisling lasti 1945. aasta oktoobris maha.