JUHTKIRI ⟩ Püha on maa: nüüd me hakkame laulma ja tantsu vihtuma

Laulupeo rongkäik. Laulupidu "Minu arm". 06.07.2019. Tallinn. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

• Iga inimene, kes teeb igapäevast rahvuslikku tööd, on Eestile hindamatu väärtusega.
• Juhtmõte «Püha on maa» võiks ulatuda Eestimaast kaugemalegi.
• Korraks lööb terve Eesti süda laulukaare all ühes rütmis.

Algav XIII noorte laulu- ja tantsupidu kinnitab meile, et 19. sajandil külvatud rahvusliku ärkamise seeme langes viljakale pinnale. Oleme seda hoidnud ja kasvatanud ning rahvana ja riigina ajalookeeristes hästi vastu pidanud.

Vahepeal siin-seal levinud jutt rahvusriikide peatsest surmast on liialdus, et mitte öelda rumal vale. Just rahvusriigid, mitte rahvusi tasalülitavad impeeriumid, on suutnud kaitsta kõige paremini ideaale, mis põhinevad vabadusel ja demokraatial, samuti inimõigustel ja rahvaste vabal eneseteostusel.

Õieti on vähe võrreldava suurusega rahvaid, kelle keel ja kultuur on nii hästi kaitstud kui meie oma. Parimad tingimused selleks tagab omariiklus, kuid kindlasti on siin oluline alla kriipsutada igaühe osalus. Rahvas algab selle liikmetest. Iga noor laulu- ja tantsupeoline, iga kooliõpetaja, kaitseliitlane, muusik või näitleja, kirjanik või emakeelset kirjasõna tähtsaks pidav teadlane – kõik, kes teevad igapäevast rahvuslikku tööd – on Eestile hindamatu väärtusega.

Kuid maailm, milles me elame, on avardunud. Selline rahvuslus, mis kapseldub endasse, mõjub muutunud maailmas pigem koomiliselt ja oli seda tegelikult juba Noor-Eesti aegadel, enam kui sada aastat tagasi. Nagu on üsna pentsikud ka need «õiged eestlased», kes arvavad rahvusluse monopoli endil olevat, et ülejäänutele ette kirjutada, kuidas õige eestlane elama ning käituma peab.

Rahvusriigid on suutnud kõige paremini kaitsta vabadusel ja demokraatial, samuti inimõigustel ja rahvaste vabal eneseteostusel põhinevaid ideaale.

Laulupeo «Püha on maa» kunstiline juht Pärt Uusberg sõnastas eelmisel nädalal Postimehele antud usutluses oma kreedo väga avaralt: «Minu jaoks on «Püha on maa» mõneti laiema tähendusega. Mina mõtlen, et püha on kogu maailm, kogu ilmaruum ja et meil kõigil on au ja rõõm selles pühas ruumis viibida,» selgitas ta (PM Nädal, 22.6).

Uusberg tunnistab, et tema ideelõng hakkas hargnema Hando Runneli luuletusest ning pühadus võiks ulatuda veelgi kaugemale – tähistaeva ja Linnuteeni. Selle avarusse suunatud mõttega kaasa minnes ei saa ilmselt meie, eestlaste pühadus olla vastuolus teiste rahvaste omaga. Mõelgem hõimurahvastele, kes on rahutus vägivallaimpeeriumis alla surutud, aga mõelgem üldse kõigile rahvastele, kelle jaoks ei ole iseolemine ja vaba eneseväljendus tagatud.

Uusberg ütleb samuti, et tal pole midagi selle vastu, kui meie noorte laulu- ja tantsupeo pealkirja tajutakse ka «Püha Eestimaa» võtmes, aga paraku on pühadus paremini tajutav igal pool mujal Eestis, mitte niipalju pealinnas.

Tekib kiusatus pidada seda etteheiteks Tallinnale – peo toimumispaigale –, kuid seda ta tegelikult ei ole. Pigem on probleem väikese rahva liiga suur koondumine vaid ühe keskuse ümber. Kultuuri elujõud võrsub ju väikestest kohtadest ja erineva koloriidiga kantidest. Virust Võruni ning Saarest Setuni. Seevastu suur tõmbekeskus, millel pole enam tagamaid, jääb kiduma.

Meie sõnakasutuses levib üha enam mõiste «ääremaastumine». Ilmselt tahab see öelda, et Tallinn sööb ülejäänud Eesti ära. Kuid kas pole laulu- ja tantsupidude suurimaid võlusid just see, et kokku tullakse igalt poolt Eestist, elujõulistelt «ääremaadelt», ning korraks lööb Eesti süda laulukaare all ühes rütmis.

Sest püha on maa. Ja pole üksi ükski maa.