Kristina Pihlapuu ⟩ Kõigil on raske, aga minul on raskem

Kristina Pihlapuu Foto: Andres Raudjalg

Väljas lõõmab soe päike ja koolimajad on jäänud vaikseks. Kogu sumin on kolinud ettevõtete kontoritesse, kohvikutesse ja teistessegi paikadesse, kus töötavad meie noored, et sügisel oleks õpingute ajal lihtsam taas ots otsaga kokku tulla, kirjutab Postimehe arvamustoimetuse suvetoimetaja Kristina Pihlapuu.

Üleeile kirjutas Postimees üleeuroopalise üliõpilaste küsitlusuuringu Eurostudent 8 uutest tulemustest. Iseasi muidugi, kui uued need olid. Eesti tudengite toimetulek on veelgi rohkem lüüa saanud. Siinkohal võime mõelda: aga mis siis? Kõigil on ju praegu raske ja meil endil loomulikult kõige raskem. Mõistmaks aga olukorra tõsidust, peame vaatama algset seisu. Üliõpilaste vajaduspõhise õppetoetuse määrad olid veel hiljaaegu peaaegu et kümne aasta tagused ja tulemusstipendiumina laekub õnnelikumate kontole 100 eurot. Võtkem üks hetk ja mõelgem: mida teeksite teie kümne aasta taguse palgaga tänaste hindade juures? Veel enam, kui paljud kulud saavad täna kaetud 100 euroga? Tõsi, sügisest ülikooli alustavaid või sinna naasvaid noori ootab ees helgem pilt, sest viimaks on vähemalt vajaduspõhise õppetoetuse määrasid tõstetud.

Eks tudengid ikka naljatlevad, et kiirnuudlid ongi ühe õige tudengi eine ja see oleks justkui juba omaette tudengiks olemise elamus, aga naljakas on see seepärast, et niisugune ongi päriselt paljude reaalsus.