JUHTKIRI ⟩ Ministri veidrale teole ei saa läbi sõrmede vaadata

Päeva karikatuur 29.06.2023 Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Erametsakeskus ühendati selle aasta alguses Keskkonnainvesteeringute Keskusega (KIK).
• Erametsakeskus oli riigi loodud sihtasutus, mille eesmärgiks oli erametsaomanike koolitamine.
• Erametsaliit hakkas regionaalministrile kurtma, kuidas erametsaomanikud nüüd koolitust saavad.

Vanasõna ütleb, et loll on see, kes vabandust ei leia; aga eriti loll on see, kes leiab lolli vabanduse. Viimasel ajal on selliseid vabandusi eriti sageli pidanud kuulma ministrite suust. Ja ei saagi aru, tuleb see rumalusest või hoopis jultumusest.

Tänases lehes on lausa uskumatuna tunduv lugu sellest, kuidas regionaalminister Madis Kallas (SDE) andis ilma mingi konkursita Eesti Erametsaliidule 140 000 eurot toetust loodussäästliku metsakasutuse edendamiseks, seda juba ajal, mil ta oli veel keskkonnaminister. Raha eraldas ta vaikselt ja ilma hanketa, lihtsalt küsimise peale.

Juhtumi üksikasjad on sellised, mille peale võiks asjaomased organid uurimist alustada, sest raske on uskuda, et minister teeb sellise otsuse puhtast rumalusest, ilma vähimatki tänuvõlga või soosingut lootmata. Isegi kui sellise otsuse langetamine vormiliselt kuulubki tema ainupädevusse.

Sündmustele andis algtõuke Erametsakeskuse ühendamine Keskkonnainvesteeringute Keskusega (KIK) selle aasta alguses. Erametsakeskus oli riigi loodud sihtasutus, mille eesmärgiks on riiklike metsandustoetuste jagamine ning erametsaomanike nõustamine ja koolitamine. Ühinemise järel jätkas endine erametsakeskus oma põhikirjalist tööd KIKi metsaosakonnana.

Hoolimata sellest, et asutuste ühendamisest sisuliselt midagi ei muutunud, hakkas Erametsaliit keskkonnaministrile kurtma, kuidas erametsaomanikud nüüd koolitust ja teavitust saavad, kui Erametsakeskust enam pole. Ja kuigi Kallas tunnistas Postimehele, et tema sellist ohtu ei näinud, «ei veennud see erametsaomanikke», mistõttu andis ta lõpuks järele, kuigi teadis, et ministeeriumi ja Erametsaliidu vaated looduskaitsele lahknevad nii mõneski punktis põhimõtteliselt.

Kui metsaomanike krokodillipisarad panid ministri heldelt annetama, siis looduskaitsjate palve võeti teadmiseks, kuid raha juurde ei antud. Sellist vahet ei tohiks õigusriigis teha.

Ühesõnaga, minister andis lihtsalt küsimise peale riigi sihtasutuse kaudu hallatava loodushoiu teavitusraha metsamajandajate esindusorganisatsioonile, et see ise endale koolitusi korraldaks. Pöörane, aga selle põhjenduseks öeldi lihtsalt, et ministeerium peabki kolmanda sektoriga koostööd tegema.

Sisuliselt on see samaväärne, kui näiteks haridus- ja teadusminister annaks MTÜle «Vene kool Eestis» raha selleks, et nad teeks teavitust ja koolitusi eestikeelsele haridusele üleminekuks. Teades suurepäraselt, et need on eestikeelsele õppele üleminekust huvitatud sama palju kui metsamajandajad looduskaitsest.

Kogu loo muudab eriti kurioosseks asjaolu, et tõeliselt looduskaitsega tegelevad organisatsioonid said toetust kokku vähem kui Erametsaliit. Ja kui metsaomanike krokodillipisarad panid ministri heldelt annetama, siis looduskaitsjate rahaküsimine võeti lihtsalt teadmiseks, ent midagi juurde ei antud. See on ilmekas näide, kuidas poliitikud suhtuvad neisse, kelle taga on suur raha, ja neisse, kellel seda pole.

Sellist vahet ei tohiks õigusriigis teha. Veelgi masendavam on see, kui samalaadse kahtluse puhul võidakse mõnikord kedagi uurida seaduse kogu rangusega, kuid mõnel teisel juhul vaadetakse asjale lihtsalt läbi sõrmede, justnagu oleks kõik kõige paremas korras. Aga tegelikult ju ei ole. Ja uus, kliimaminister Kristen Michal (RE) juba vormistas otsuse lepinguga.