JUHTKIRI ⟩ «Kõigevägevama aktsiaseltsis» on kehv vilja-aasta

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Põllundus tähendab riskide võtmist.
• Põud pigistab Eesti põllumehi.
• Kliimateemasse tuleb suhtuda tõsiselt.

Kui enne ja pärast jaanipäeva üle Eesti paar kõvemat vihmasabinat valgus, hingasid paljud kergendatult. Lõpuks kasteti ära muru ja aiapeenar.

Kolmapäevase lehe Eesti uudiste külgedel ütleb mitu teraviljakasvatajat, et ega see liiga hiljaks jäänud vähene vihm enam olukorda päästa. Üks põllumees räägib Postimehele sedagi, et tuleb rukkist silo teha. See võib olla tark otsus, sest kuivus piirab ka võimalusi loomasööta varuda.

Teraviljakasvataja on mõistagi üks väga visa tõug, kes on looduse kapriisidega silmitsi seisnud aastatuhandeid. Ehk nagu üks ettevõtja meile kinnitas: see on nagu aktsiaselts, kus 90 protsenti kuulub kõigevägevamale ja ainult 10 protsenti põllumehele. Seega on põuarisk paratamatu. Pealegi on see, kas tegemist on ränga või mõõduka põuaga, Eesti piireski päris erinev.

Varemalt võis põud ja ikaldus endaga kaasa tuua näljahäda, aga tänapäeva inimesed elavad tihti justkui uskudes, et igavese elu kindlustuspoliis on neil taskus. Vähene viljasaak võib olla põllumehe mure või probleem kuskil kaugel asuvate arenguriikide jaoks, aga meil ei takista see poest kuidagi leiba osta.

Kõigi murede kiuste elame me ajaloo seisukohalt vägagi haruldases heaoluühiskonnas. Ühiskonnas, kus Tartu valglinnastu inimeste heaolu ning öörahu rikuvad Emajõe poldril ammuvad lehmad, nagu lehest samuti lugeda võib. Selline heaoluühiskonna probleem on mõneti koomiline – et piimatootmine võiks vaiksemini käia, parem kui ilma lehmadeta...

Varemalt võis põud ja ikaldus endaga kaasa tuua näljahäda, aga tänapäeva inimesed elavad tihti justkui uskudes, et igavese elu kindlustuspoliis on neil taskus.

Tegelikkuses on inimkond ajast aega olnud silmitsi võitlusega elu ja ellujäämise nimel. Toit, puhas joogivesi ja elamiskõlblik kliima ei ole enesestmõistetavalt tagatud.

Palju dramaatilisem olukord kui Eesti viljapõldudel, valitseb põuast räsitud Hispaanias. Puhta joogivee puudus on järjest suurem, järjest üleilmsem probleem. Postimehe väliskülgedel saab lugeda, kuidas kevadel tuli ühes Andaluusia linnas – enam kui 100 000 elanikuga Jaénis – tuhandeid inimesi protsessioonile, et kõigevägevamalt vihma paluda.

On's tegu kurioosumiga, mille teaduspõhise ilmapildiga inimesed välja peaksid naerma? Või on naer siin hoopis kohatu? Inimesed tahavad oma ängi ju kuidagi välja elada ning see viis «maaviljeluse aktsiaseltsi kõigevägevama osaniku» poole pöörduda on ehk oluliselt mõistlikum kui mõnigi heaoluühiskondades aset leidev protest, kus sihikule võetakse valitsuse otsused või teistsugust ilmavaadet esindavad kaasinimesed.

Kliimateema on väga tõsine. Läänemaailm on otsustanud kliimamuutusele vastu seista, vähendades fossiilkütuste kasutamist ja otsides üleminekuid taastuvenergeetika lahendustele. Need on väga vajalikud suundumused. Jääb üle loota, et muu maailm – tasapisi, kuid siiski – tuleb nende suundumustega kaasa.

Vastutustundlikke kliimaotsuseid pole vaja segi ajada kliimapaanikaga. Nii ei tohiks üks liiga kuiv suvi looduse ringkäigus panna meid mõtlema, et nüüd peaks Eesti leivavilja asemel sobivamaid põllukultuure viljelema. Ajalugu kinnitab küll selliste muutuste võimalikkust, aga ka seda, et need tulevad hästi pika aja jooksul.