Opositsiooni kaebus riigikohtule oli tänuväärne selles mõttes, et Eesti parlamentarism on väga noor ja paljud õiguslikud kitsaskohad vajavadki kõrgeima kohtuinstantsi seisukohta, et hoida riigivalitsemine põhiseaduse piires. Riigikohtu otsus lõi täiendava selguse ning aitab riigikogu liikmetel ja kogu rahval paremini mõista opositsiooni ja koalitsiooni võitlustandri reegleid. Ilma neid reegleid järgimata on oht, et demokraatlik protsess asendub puhtakujulise ärapanemisega.
Märkimisväärne on ka riigikohtu seisukoht, et opositsiooni korraldatud obstruktsiooni tuleb teatavas ulatuses taluda kui poliitilise võitluse ja parlamenditöö vahendit, samas tõi riigikohus selgelt välja selle piirid: kui obstruktsioon hakkab riigikogu korrapärast tegevust halvama, ja halvamiseks võib pidada ka arupärimiste ja eelnõude lakkamatut esitamist istungi alguses, võib see kohtu sõnul halvata põhiseadusliku korra toimimise.
Teisest küljes on oluline ka see, et kuigi eelnõude sidumine usaldusküsimusega on lubatav, et ületada obstruktsiooni, leiab riigikohus, et selle liiga sage kasutamine hävitab sisulise debati riigikogus, mis võib nagu piiramatu obstruktsioongi viia parlamendi tasalülitamisele. Ehk eelnõude usaldusküsimusega liiga agarat sidumist võib nimetada enamuse obstruktsiooniks vähemuse vastu, kui natuke sõnadega mängida.
Siit võib teha järelduse, et kui valitsus võtab eelnõude usaldushääletusega sidumise igapäevaste töövõtete hulka ja hakkabki seda regulaarselt kasutama, võib see halvata riigikogu tegevust samamoodi, nagu oleks juhtunud opositsiooni piiramatu obstruktsiooni korral. Nagu riigikohus otsustas, on mõlemad lõppastmes oht põhiseadusliku korra toimimisele.