:format(webp)/nginx/o/2023/06/22/15408212t1h353d.jpg)
Sellel nädalal aset leidnud intsident, kus otse kohtusaalis rünnati füüsiliselt ajakirjanikku ja visati ta telefon kolmandalt korruselt puruks, on saanud tänamatult vähe tähelepanu. Seejuures peavad ajakirjanikud erinevat tüüpi rünnakutega silmitsi seisma sisuliselt iga päev, kirjutab TRINITI advokaadibüroo vandeadvokaat Maarja Pild.
Äärmist kõhedust tekitab seik, et ajakirjanike turvalisust ei suudetud tagada isegi kohtumajas. Miks peaks olema keegi motiveeritud seda tööd tegema, kui ees ootab sõim ja juba ka füüsilised rünnakud?
Suutmatus rünnaku korral sekkuda
Võiks arvata, et kohtus valitseb ideaalne kord ning inimestel on austus kohtu kui institutsiooni vastu. Praktika aga näitab, et emotsioonid saavad teinekord inimesest võitu. Aastal 2004 laseb turvamehena töötanud Aleksandr Toomik Ida-Viru maakohtu kohtusaalis maha oma naise ja naise ema. Ta selgitab, et tal polnud kohtuistungile minnes plaanis kedagi tappa ning ta tulistas naisi hetkeemotsiooni ajel. Käeoleval hetkel tänu turvakontrollile tulirelva kohtusaali tuua ei saa. Viimane aga ei tähenda, et saaksime ennast alati muretult tunda.
Kohtu töötaja sisenes samuti rünnaku ajal saali, kuid ei osanud midagi peale hakata ega rünnakut peatada.
Seoses sellel nädalal aset leidnud juhtumiga, kus isik ründas kohtusaalis ajakirjanikku, on Harju Maakohtu pressiesindaja selgitanud, et ajakirjanikud ei teavitanud kohtumaja sellest ette, et plaanivad avalikul istungil osaleda. Esmalt tuletame meelde, et avalikke istungeid võibki ilma kellelegi seletust andmata igaüks vaatama minna ja seejuures ei peaks keegi kartma, et rünnak võib toimuda otse kohtusaalis.
/nginx/o/2023/06/20/15404492t1hfc13.jpg)
Teiseks kohtu esindaja selgitus ei vasta ka küsimusele, kas kohtu teavitamine oleks rünnaku ära hoidnud. Nimelt on väheusutav, et kahe ajakirjaniku osalemise tõttu oleks muudetud kohtuistungi saali, kus oli siiski piisavalt kohti ka pealtvaatajatele. Lisaks videost nähtub, et kohtu töötaja sisenes samuti rünnaku ajal saali, kuid ei osanud midagi peale hakata ega rünnakut peatada.
Seejuures võimaldati samal isikul pärast füüsilist kallaletungi ajakirjanikule segamatult visata kohtumaja rõdu kolmandalt korruselt alla telefon, mis oleks kedagi tabades tekitanud sellele inimesele raskeid vigastusi või ta isegi tapnud. Vastuseta on seega endiselt küsimused, mis on kohtumaja võimekus ajakirjanike, aga selgelt ka kõigi menetlusosaliste kaitsel ning kas pärast intsidenti võetakse ka täiendavaid meetmeid turvalisuse tagamisel.
/nginx/o/2023/06/20/15404433t1h3bd0.png)
Ajakirjanike väärkohtlemine ja ahistamine tuleb tuua avalikkuse ette
Vastab tõele, et füüsilised rünnakud ajakirjanike vastu ei ole Eestis tavapärased. Kuid selgelt ei ole need ka olematud. Lisaks on ainult tõusutrendis verbaalsed rünnakud, nõudekirjad, kus ähvardatakse miljonikahjuga, ahistamine sotsiaalmeedias, alandavad ning vulgaarsed kommentaarid ja kõik muu, mis füüsilise rünnakuna ei kvalifitseeru.
Aastal 2019 kirjeldas Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi aastaraamatus Greete Palgi oma bakalaureusetöö tulemusi seoses ajakirjanike ahistamisega ja märgib, et teemat ei ole Eestis varem uuritud. Arvan, et see on suur viga, et teema on saanud sedavõrd vähe tähelepanu. Palgi viitab, et ajakirjanikud selgelt ka pisendavad nende vastu suunatud vaimse vägivalla episoode.
Olukordasid, kus ajakirjanikku ähvardatakse tapmisega, helistatakse süstemaatiliselt, pannakse internetis hüüdnimesid, solvatakse lihtsalt põhjusel, et isik on ajakirjanik – ei peaks jätma enda teada, vaid sellised olukorrad tuleb raporteerida või isegi jagada avalikkusega.
Meist igaüks väärib seda, et tööle minnes ei oota meid verbaalne sõim ega füüsiline rünnak. Ka kirgi kütvaid teemasid kajastades teeb ajakirjanik vaid oma tööd ning tuleb teha kõik, et ka ajakirjanike turvalisuse eest seista.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/14/13629861t1hdf1d.jpg)