Pühad tulevad mitmepäevased ning paljude jaoks on riskantne hetk hoopis see, kui lõpuks tuleb aeg autoga koju sõita, aga promillid pole veel verest kadunud. Ühesõnaga, me peame rääkima riskikäitumisest. Kaine autojuhi puudumine seltskonnas võib kaasa tuua traagilisi ja väga traagilisi tagajärgi. Rääkimata peretülidest ja igasugu tervisehädadest, mida pühadeaeg samuti kaasa toob.
Moraalijutlus sellest, et oleme vanad karsked jaanikombed ära unustanud, ilmselt ei tööta. Siiski võiks olla auasi teha natuke vähem läbu ja järgida rohkem iidseid ning eestilikke jaanikombeid. Sisaldab ju jaaniöö endas erilist maagiat, aga selle tajumiseks peavad meeled olema selged ja mitte alkohämus. Samuti usuti jaanitulel olevat puhastav toime, nii et siin-seal on varemalt koduloomigi tule äärde toodud.
Magamiseks pole jaaniöö mõeldud, eriti mitte noorte meelest. Rangelt võttes on ka üle tule hüppamine olnud riskikäitumine. Samuti vallaliste meeste-naiste vallatuks muutumine – iseäranis, kui julguse kogumiseks on tarvis pudelist abi otsida.
Kellel aga jaaniööl kaineks jääda ei õnnestu, ärgu sõitku autoga, ärgu mingu ujuma jne. Pole üldse paha mõte sõbral silm peal hoida, kui ta kipub liiga hoogsaks minema.
Manitsussõnad lausutud ja riigikogugi Toompealt suvele saadetud, on paras aeg mõelda jaaniajal sellele, mis meid kõige kiuste ikkagi ühendab.
Tehkem siin üks suur üldistus ja meenutagem, et koos jaanipäevaga võidupüha tähistava Eesti jaoks on riigikaitse ja NATO partnerlus ju samasugune elu säästev ettevaatusmeede nagu tuleohutus koduõuel või metsaveeres jaanituld süüdates. Ja samatine kui turvavöö või hoolivad sõbrad. Peame teadvustama, et elame ohtlikul ajal, ning mitte ainult põua ja kliimamuutuse pärast ohtlikul ajal, vaid otse ohtliku idanaabri kõrval.