Aleksei ja Marcus Turovski ⟩ Metsarahva jaanituli

Mark Antonius Puhkani illustratsioon. Illustratsioon: Puhkan

• Vabalt elavad loomad on pidevalt riskiolukorras.
• Jaanituli on metsaelanikele suur ja erutav sündmus .
• Ligi tõmbavad ka süsihappegaas, higi ja suur hulk «peremeesloomi».

Võrreldes teiste loomariigi liikidega, on pärisinimesel unikaalne omadus – inimesel on vaba aeg, vaba bioloogilistest väljakutsetest ja nendega seotud pingetest ja muredest, kirjutavad Aleksei ja Marcus Turovski.

Koduloomad, eelkõige lemmikloomad, aga mingil määral ka majandusloomad, elavad ka tegelikult suhteliselt pingevabamalt kui nende metsikud kolleegid.

Vabalt elavad loomad elavad aga pidevate riskide olukorras. Loomade kaitsekäitumine ja kaitsetegevus on seetõttu alati aktuaalne. Loomulikult ei tähenda see seda, et loomad ei puhka, seda põhjalikult ning teatud olukordades paratamatult ümbritsevast ka veidi vähem teadlikuna. Kuid see nõuab erilisi ettevalmistusi ja tingimusi, mida tuleb otsida, leida, õigesti kasutada, ehitada ja kindlustada.

Paljudel liikidel on kaitsega lahutamatult seotud valvetegevus delegeeritud kindlatele isenditele. Nii on see paljudel loomadel, kes vähemalt osa ajast veedavad karjades – näiteks kitslased, avamaastikel elutsevad hirvlased, nagu põhjapõder, miilu, hirv jt. Valvamisega tegelevad karjas kindlad isendid. Kitslastel ja teistel õõnessarvlastel (suurveislastel) on selleks enamasti juhtpositsioonil sokud, jäärad või pullid. Mainitud hirvlaste liikidel täidavad seda rolli vanemad emased.

On ka selliseid paikseid liike, kes elavad suurtes ühiskondades, nagu näiteks surikaadid, preeriahaukurid, suslikud jpt, kellel on urustikud ja kes võivad elutseda mitmesajakesi koos. Neil on alati mitmeliikmeline valve.

Üksildaste liikide puhul loovad loomad endale tingimused enam-vähem turvaliseks puhkamiseks ja järglaste kasvatamiseks. Selleks ehitatakse pesad kindlatesse, raskesti ligipääsetavatesse paikadesse, kaevatakse urud ja kasutatakse erinevaid turvameetmeid. Mitmed koolibri liigid Lõuna-Ameerikas ehitavad oma väikesed pesad vahetult sotsiaalsete herilaste pesade kohale. Madu või mõni muu loom, kes roomab altpoolt koolibri pesa poole, peab segama herilaste elutsemist ja saab sealt tavaliselt karmi õppetunni.

Siiski peavad vabalt elavad loomad olema väga erksad kõigi elukeskkonna ärritajate suhtes ja erilise huvi ja ettevaatusega reageerivad nad enda jaoks täiesti ebatavalistele nähtustele ja ärritustele.

Jaanilõke metsas või metsalähedasel aasal. Kuidas võiks see mõjutada loomade kooslust selles metsas? Eelkõige äratab huvi inimeste ja inimhulkade eriline käitumine ja koosviibimine metsas, valjuhäälne vestlus, lõhnade võimas sümfoonia jne.

Jaaniöö lõkke olukord erineb ka põhimõtteliselt metsatulekahjust. Eelkõige kahe peamise teguri poolest. Esiteks on lõkke juures inimesed, keda on ka suhteliselt rohkesti. Teiseks on tuli kindlalt lokaliseeritud. Ta põleb ja levitab suitsulõhna, kuumust ja valgust, aga teeb seda vaid kindlas paigas.

Metsatulekahju puhul levib ja liigub tuli läbi ja üle metsa väga mitmekesiselt. Äkitselt süttivad põlema kuumaks köetud põõsad, puutüved ja põhk metsapõrandal. Tuli lausa roomab vastavalt õhu liikumisele, mis omakorda on seotud põlengu iseloomuga.

Erinevad loomad reageerivad sellises olukorras vastavalt oma meeltesüsteemidele. Uruloomad püüavad kõigepealt peituda urgudesse, mis võib neid nii päästa kui ka saada saatuslikuks. Paljud loomad põgenevad leekide eest ja nagu suurte looduskatastroofide puhul ikka, liiguvad nii kiskjad kui saakloomad tihedasti koos, sest söögi peale ei ole sellisel olukorras kellelgi aega mõelda. Sedalaadi nähtust võib kohata ka suurte ja järskude üleujutuste puhul, kus mõnele veest kõrgemale saarekesele koguneb jäneseid, metskitsi, rebaseid, hunte ja teisigi elukaid, kes kooseksisteerivad sellises hetkes ilma igasuguse toitumisalase konfliktita – seda vähemalt mõne aja jooksul.

Metsatulekahju puhul pääsevad kõige edukamalt linnud, kuid ka nende puhul on võimalikud tõsised ohvrid, kui põleng leiab aset kevadisel pesitsusperioodil. Mõned linnuliigid, keda ei ole vähe, on ka äärmiselt pesitsuspaigatruud ja kui see tulekahju tagajärjel sisuliselt hävib, võivad need linnud emigreeruda väga resoluutselt ja väga kaugele. Sellisteks elupaikade kadumise suhtes väga tundlikeks liikideks on näiteks rabapistrik, mõlemad konnakotka liigid, ilmselt ka madukotkas.

Seevastu jaanituli on väga mitmekesiste ja väga huvitavate ärritajate ja signaalide allikas. Seda eelkõige imetajate ja lindude jaoks. Enamikul imetajatel on juhtivaks meeleks haistmine, äärmiselt tähtis on kuulmine ja ka videvikunägemine. Eriti hästi näevad imetajad liikumist ja jaanituli paiskab õhku äärmiselt põnevaid ja enamasti ebatavalisi signaale. «Ma liigun,» ütleb tuli, «aga ei lahku oma asemelt.» Leekide keeled suunduvad üles ja ka kõrvale – nad tantsivad ja selline liikumine on vähemalt noortele loomadele väga huvitav mängukutse, mida loomulikult ei võeta kohe vastu, kuid mis siiski köidab. Sealjuures on see kuum ja eritab kontsentreeritud ja hirmuäratavat lõhna, süsihappegaasi ja igasuguste puidus leiduvate eeterlike õlide hõngu. Kui lõkkes on suhteliselt värskeid okaspuid, siis levitab tuli kindla aine – kvajakooli – lõhna, mis kutsub kohale meie fauna ühe kõige huvitavama mardikaliigi. Selleks on põlendikuhundlane, kes muneb kuumadele sütele, mille temperatuur on ligi 90 kraadi. Tema muna koor on nii tugev, et see kuumus ainult võimsalt soodustab vastsete kiiret arengut. Elav tuli on ka mardika jaoks liiga kuum ja nii saabub ta alles lõkkeõhtu järgselt vaiksel hommikutunnil.

Tulevad kindlasti aga kõikvõimalikud vereimejad. Süsihappegaasi võimas kontsentratsioon ning higi järgi lõhnavate ja soojust kiirgavate «peremeesloomade» suhteline rohkus tõmbab ligi nii pistesääsklasi kui ka puuke, kes liiguvad küll aeglaselt, kuid see eest väga meelekindlalt.

Söögilõhnad, milleks on kõrbenud loomne ollus, erinevad kastmed ja salatid, pakuvad väga suurt huvi nii sipelgatele kui ka kiskjalistele mardikatele, eelkõige jooksiklastele. Kindlasti ka herilastele, kes toidavad oma vagelvastseid loomse ollusega, nosides ise suurima heameelega magusat. Loomulikult ei jää neist maha ka raipesööjad mardikad ja teised putukad.

Linnud panevad sündmust loomulikult tähele, kuid aktiivselt kasutavad jaanilõkke loodud võimalusi midagi noka vahele saada just kakulised. Sest nii mõnigi hiirlane, aga kindlasti ka oravad hakkavad jaanipidustustega seoses liikuma ja teevad end seeläbi nähtavaks.

Kokkuvõttes võime öelda, et kuna loomad on oma turvalisuse eest hoolitsedes kogu aeg erksad ja uudishimulikud, on jaanituli õiges kohas ja mastaabis suur ja erutav sündmus praktiliselt kõigile meie metsafauna liikidele.

Soovime omalt poolt kõigile toredat ja seltskondlikku jaaniõhtut ja hoidke ka kutsumata külalistel silm peal. Peale sääskede ja puukide neist keegi inimesele oma ettevaatlikkuse tõttu küll mingit ohtu ei kujuta – seda isegi juhul, kui minnakse sügavamale metsa sõnajalaõit otsima.