Jüri Reinvere ⟩ Meid ähvardab Euroopa must auk

Helilooja Jüri Reinvere. Foto: Mihkel Maripuu

Euroopa Liit ei tunne enam mingit huvi oma perifeerias asuvate riikide vastu, uudsuse moment on möödas ja see on meie jaoks suur probleem, kirjutab helilooja ja esseist Jüri Reinvere.

Kunagi ammu, kui läksin septembris 1990 Varssavisse õppima, oli tavaline, kui rabasin inimesi sellega, et eesti keel ei kõla üldse vene keele moodi. Kui helistasin ühest Krakówis asuvast kirjastusest seal linnas elavale eesti luuletajale Aarne Puule – võiksin terve novelli kirjutada sellest, kui naljakas see nimi poolakatele tundus –, siis pärast toru hargile panemist imestasid kõik kirjastuse naised, et... mis? «Teie keel ei kõla ju kohe üldse vene keele moodi?!» Minu hämming, et kui siin kellegi keel üldse vene keele moodi kõlab, siis see on just teie keel, ei tundunud neile mingit muljet avaldavat, sest endi arust olid nad vene keelest nii kaugel, kui üldse olla võis. Lõppude lõpuks on vene ja poola keele vahel suur põhimõtteline müür, millest ei roni keegi üle.

Kui paar aastat hiljem kolisin Soome, esialgu Imatra linna otse Vene piiril, jätkus seal sama eesti keele kui «mitte vene keele moodi keele» üle imestamine ning sinna juurde veel krooniline eestlaste venelasteks pidamine. Seda Imatral – kohas, kus künka otsa ronides paistis Svetogorski paneelelamurajoon ning paberivabrik otse kätte nagu kandikul. Rääkimata sellest, kui palju pidi kuulama igal pool seda naljaheitmist, et eesti keel kõlab nii tohutult kentsakalt.