Komi vabariigi vapp.

FOTO: Wikipedia

Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Nikolai Kuznetsov kirjutab, et Venemaal elavate eestlaste hõimlaste komide keele seis on üsna nukker – seda kasutab sageli kirjas vähem kui viiendik komidest. Tema väitel ei ole tänases komi ühiskonnas enam sellist etnilist entusiasmi nagu 15-20 aastat tagasi ja keele säilimise seisukohalt jääb sellest väheks.

Artikkel põhineb Kuznetsovi eelmisel nädalal rahvusraamatukogus konverentsil «Väikerahvaste keelte riskid ja võimalused» peetud ettekandel.

Tänu n-ö rahvuslikule eufooriale ja eneseteadvuse tõusule 1990. aastatel saavutas komi keel Komimaal kõrge staatuse. Paarikümne aastaga on tehtud konkreetseid samme keele saavutatud positsiooni tugevdamiseks, on püütud tuua komi keelt erinevatesse elusfääridesse, populariseerida keelt noorte seas modernse kultuuri ilmingute kasutamise ja kaasaegse infotehnoloogia vahenditega.

Riiklikul tasandil peetakse komi keele säilitamise ja arendamise alal prioriteetseks suunaks infotehnoloogiavahendite kasutamist ja laste- ning noorsooprojektide toetamist. Praeguseks on nt loodud mõned elektroonsed keeleõppevahendid ja arvutimängud, audio-CD muinasjuttudega lastele jne. Keele populariseerimise eesmärgil korraldatakse keelekonkursse, intellektuaalseid mänge, laulufestivale, naljašõusid jne.

Üheks suuremaks saavutuseks sel alal pean 2007. aastal loodud ja praegu ka internetis kuuldavat Komi rahvaraadiot Коми йöзкостса радио (vt http://radio.krtk.ru/). Väga tähtsad on ka äsja avalikkusele avatud elektrooniline sõnaraamat ja muud komi keele ressursid internetis (vt http://giellatekno.uit.no/cgi/index.kom.eng.html). Üheks sümpaatsemaks ürituseks viimasel ajal võib pidada komi keele rääkimise aktsiooni rahvusvahelisel emakeelepäeval, kui märgistati kleepsudega kohad, kus võib teenindaja poole komi keeles pöörduda.

Komi kõnelejaskond kahaneb ja vananeb

Vaatamata sellele kõigele on komi keele prestiiž kahjuks jätkuvalt madal ja kõnelejate arv jääb järjest vähemaks. 2010. aasta Venemaa rahvaloendusel on ennast komiks nimetanud 228 235 inimest (2002. aastal oli neid veel 293 406), kellest ca ¾ oskab enda väitel komi keelt.
Ühes varasemas küsitluses aastast 2003 nimetas komi keelt emakeeleks vaid 65,4 protsenti komi vastajatest , enam just vanema põlvkonna esindajaid. Selle järgi on juba kolmandikul komidest emakeeleks vene keel! 84,6 protsenti komi vastanutest arvas end oskavat komi keelt.

Kuid mida tähendab keele valdamine? Väidan, et keele vaba valdamine eeldab nii arusaamist ja rääkimist kui ka lugemist ja kirjutamist. Küsitluse andmete kohaselt oskab komi keeles rääkida, lugeda ja kirjutada 58,1 protsenti end komi keele oskajaiks arvavatest komidest ehk 49,8 protsenti kõikidest komi vastajatest.

Kui oletada, et keele edasi andmiseks, selle säilimiseks ja säilitamiseks, elushoidmiseks piisab vaid keele suulisest kasutamisest, kujuneb keeleoskajate komide arvuks 72,4 protsenti.

Ülejäänud komid saavad jutust vaid aru või mõistavad, millest räägitakse. On huvitav, et vabalt oskajate osakaal noorema põlvkonna (18–34-aastased) seas pole üldse väiksem kui vanema põlvkonna (55 aastast vanemad) seas ja isegi suurem kui keskealiste (35–54-aastased) seas.

Komi keelt kasutab sageli kirjas vaid 21,5 protsenti komi keele oskajatest komidest ehk vaid 18,2 protsenti kõikidest komi vastajatest. Kunagi ei kirjuta kirju komi keeles 60 protsenti keeleoskajatest ehk pooled komi vastajad.

Ka lugemisega pole lood kuigi rõõmustavad. Vaid iga viies komi loeb regulaarselt komi perioodikat ja ligi pooled ei loe praktiliselt kunagi komikeelseid ajalehti.

Komikeelset raadiot kuulavate ja TVd vaatavate komide osakaal on õnneks suurem – 80,8 protsenti.

Noorte seas on keeleoskajate osakaal väike, vanemate seas on neid rohkem. Seega, komi keele kõnelejaskond vananeb.

Mida Juku ei õpi...

Komi keele kõnelejate arvu vähenemise üks põhjus on nähtavasti üleminek vene keelele. Kui üleminekut vene keelele linnas ehk mõnel määral «õigustab» suurem vene keele surve, siis näen ma tõsist ohtu keele jätkusuutlikkusele komi lastevanemate valikus suhelda oma väikeste lastega vene keeles ka komi külades, kus elab komi emakeelega inimeste valdav enamus ja kus on eeldatavasti palju paremad tingimused keele kasutamiseks.

Igasugused pingutused keele elus hoidmise eesmärgil võivad osutuda mõttetuks, kui selles ei räägi vanemad oma lastega ja lapsed omavahel mängides.

Kuid erinevatel põhjustel loobuvad paljud vanemad rääkimast lastega komi keeles. Sageli on lastega rääkimine vene keeles juba norm.

Toon lihtsa näite isiklikust kogemusest, mis näitab seda, et vaatamata komi vanemale on suhtlemiskeeleks n-ö uue lapsega «vaikimisi» vene keel. Minu enda lapsega alustasid mu õed ja emagi (vanem põlvkond!) juttu alguses päris mitmel korral ikka ja jälle vene keeles ja ma pidin mitu korda neile ütlema, et ta on komikeelne.

Paraku ei ole tänases komi ühiskonnas enam sellist etnilist entusiasmi, nagu oli see 15-20 aastat tagasi, ja keele säilimise seisukohalt jääb etnilisest patriotismist väheks.

Lapse keele valikul juhinduvad vanemad sageli praktilistest kaalutlustest: komi keele otsene vajadus läbilöömiseks edasises elus – õppimisel koolis, eriala omandamisel, tööl jne – puudub.

Komi keele säilimist ja progressiivset arengut tagaks komikeelne õpe kõikidel haridusastmetel kuni ülikoolini välja. Praegu on komikeelne vaid alusharidus ja seegi ei kehti kõikjal komi lasteaedades.

On näiteid selle kohta, et lasteaedades käsitakse kasutada vene keelt, et komi lapsed oleksid valmis koolis vene keeles õppima. Sageli räägivad komikeelsed lasteaiaõpetajad maalgi komi lastega vene keeles ja üsna tavaline on, et komi vanematel on venekeelsed lapsed.

Praegu ei ole Komimaal ühtegi komi õppekeelega kooli. Komi keel on koolides vaid õppeaine ja sedagi mitte igas koolis. Võrdluseks esitan väljavõtte Ust-Sõssolski maakonna haridusosakonna Komi komisjoni otsusest aastast 1918, mis iseloomustab situatsiooni komi koolihariduses revolutsioonijärgsel Komimaal:

1) mitte lubada esimese astme komi koolides kahel esimesel õppeaastal teise keele kasutamist peale emakeele,
2) kasutada kolmel viimasel aastal õppekeeleks samuti üksnes sürja keelt,
3) lubada alates kolmandast klassist kuni õppekursuse lõpuni vene keele õpetamist eraldi õppeainena ja sugugi mitte õppekeelena.

Keeleseadus ja sellega seotud õigusaktid kohustavad õpetada koolides komi keelt.

Seda õpetataksegi Komimaal rohkem riigikeele õpetamise programmi alusel. Riigikeele programm on mõeldud neile, kes ei valda keelt lapsest peale, ning venekeelsetele õpilastele.

Kuid siin peitub ka tõsine oht komi keele jätkusuutlikkusele. Nimelt on osad komi koolid läinud üle komi keele õpetamisele riigikeelena, argumenteerides seda laste niigi hea keeleoskusega ja vabastades lisatunni teiste ainete tarvis.

Kohati paluvad lapsevanemadki vähendada komi keele tunde viidates laste suurele koormusele ja väites, et on parem suurendada nt inglise või prantsuse keeleõppe mahtu.

Komi keele riigikeelena õppimine tähendab paraku seda, et ka paljud komi lapsed õpivad oma emakeelt võõrkeelena. Niimoodi saavad nad peagi õppida vaid elementaarseid fraase.

Kui veel kodukeeleks lastel pole samuti komi keel, suhtuvad nad sellesse vaid kui ühesse õppeainesse paljust. Siis on üsna tõenäoline, et keele edasiandmine katkeb.

Komi keelt tuleks õpetada siiski emakeelena. Emakeeleõpe on ühe tunni võrra nädalas mahukam ning hõlmab ka raamatute lugemist ja kirjandite kirjutamist.

Komi laste vanemaid tuleb üles kutsuda mitte loobuma komi keele õppest teiste ainete kasuks ja teha vastavat selgitustööd.

Seepärast on ülitähtis komi keele säilimise seisukohalt komi perede n-ö etnokultuuriline kasvatus. See on nähtavasti rahvaühenduste tegutsemisala.

Sellist ressursse nõudvat tööd on ilmselt võimalik teostada vaid riikliku abiga ja tasandil, võttes vastavaid poliitilisi otsuseid ja garanteerides pikaaegsete projektide lõpule viimise.