Mõlemal pool Soome lahte oli kaua tavaks arvata, et sõdadevahelise aja Eesti oli eriti alul Soomest vähemarenenum ning, peaasi, kõvasti vaesem maa, kuid jõudis kahe iseseisvusaastakümnega talle kõvasti lähemale nii elatustasemelt kui ka üldiselt arengult. See arvamus läks küll vastuollu teadmisega, et Soomes oli samal ajal kogu Euroopa kiireim majanduskasv, keskmiselt 4,5 protsenti aastas. See tähendas üldise jõukuse kahekordistumist vaid pooleteise aastakümnega. Madalamalt tasemelt alustades ja aeglasemalt edenedes poleks Eesti niisiis mitte kuidagi saanud lähemale jõuda.

Esimene viga ongi siin juba lähtetasemetes. Eesti oli Tsaari-Venemaa arenenumaid piirkondi, vastupidiselt tavaarvamusele Soomest majandusarengus ees. Selle adumist omakorda on ilmselt seganud eestlaste komme võrrelda Soomega ainult eestlasi, mitte kogu Eestit, st ka siinseid tollal valdavalt saksakeelseid üla- ja keskkihte. Põhjused põhjusteks. Ka Soomes polnud need ühiskonnakihid omas enamuses veel mitte soome-, vaid rootsikeelsed, ja nii püsis see veel kaua.

Mõlema maa iseseisvumise ajal oli Eesti lähtepositsioon siiski palju kehvem. See oli maailma- ja Vabadussõja järel kurnatud, kapitali polnud, paljude ettevõtete sisseseade oli minema veetud, osa põlde söötis, kariloomade arv järsult langenud, senised turud kaotatud. Soomes polnud sõda majanduslikus mõttes nii palju matti võtnud, oma riigi karkass oli varasemast autonoomiaajast olemas ning ka majanduspoliitika oli seal 1920.–1930. aastatel arukam, ilma suurte vigadeta.

Kommentaarid (7)
Copy