Põhjamaadele on omased hoopis teised väga olulised põhimõtted, mis kahjuks on praegusele valitsuse täiesti võõrad – kaasamine, kannatlik läbirääkimine, oponentide austamine, põhjalikud analüüsid, pikaajalised strateegiad, mõjuhinnangud jms. Kogu protsessi käivitajaks oli hüüatus: «Võimalus on saabunud, teeme ära!» See on halb viis ühiskonda vormida ning meie ajalugu on varemgi näidanud, et rahvast kõrvupidi tulevikku tirides head nahka ei saa. Kas siis sõidavad maksud Lätti või lõheneb ühiskond veelgi enam.
Valitsuse taktika on olnud väga selge – tulnud võimule ilma massiivsest maksutõusude paketist rääkimata on püütud iga hinna eest vältida dialoogi ühiskonnas. Mõned nimetavad seda pettuseks, teised aga moodsaks, 21. sajandi poliittehnoloogiaks. Saame näha, kuidas käituvad praegu petta saanud valijad järgmistel riigikogu valimistel, kui on juba ette teada, et osa erakondi väldib nagu tuld teemasid, millest rääkimine on tehnoloogide poolt ära keelatud. Keda või mida me siis üldse valime? Mis mõte sellistel valimistel on?
Meie ajalugu on varemgi näidanud, et rahvast kõrvupidi tulevikku tirides head nahka ei saa.
Kuidas ühiskonda lõhestavast seisukorrast välja tulla, selle jaoks valitsusel retsepti ei ole. Äkki peaksid nad taas küsima SALKi käest nõu? Kogu lootus paistab olevat sellel, et valija mälu on lühike. Et kõik nagu taevast alla sadanud ebameeldivad maksutõusud ja seadused kobareelnõude ja usaldushääletuse puntratena riigikogus vastu võtta ja siis suvepuhkusele minna... Ups, vabandage, riigikogu ju ei puhka, neil on päevad ja ööd käed ja jalad tööd täis.