Kalev Stoicescu ⟩ Venemaa ei saavuta tuumaähvardustega rahu ega võitu

Tuumapommi plahvatus. Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Kõigile hakkab lõpuks selgeks saama, et Venemaa tunneb, et on sunnitud vehkima oma ainsa tõsiselt võetava atribuutikaga – tuumaarsenaliga –, sest midagi muud tal ju pole, kuigi ka Putin nähtavasti kahtleb sügavalt tuumasõja pidamise otstarbekuses või selle võimalikkuses, kirjutab julgeolekuekspert ja riigikogu liige Kalev Stoicescu (Eesti 200).

Venemaa ja Valgevene kuritegeliku liitriigi valitsejad Vladimir Putin ja Aljaksandr Lukašenka lõid käed, leppides kokku kiirendatud korras taktikaliste tuumarelvade paigutamises Valgevene territooriumile. Selle asjaga läks nii kiireks, et Putin teatas peatselt Venemaa tuumarelvade kohale saabumisest 7.–8. juuli paiku, ilmselt mitte juhuslikult enne Vilniuses toimuvat NATO tippkohtumist (11.–12. juulil). Äsja kinnitas Putin, et esimesed tuumarelvad on juba kohal. Võib-olla on, võib-olla mitte.

Kas Putinil on vesi ahjus, et ta rühib meeleheitlikult ülespoole tuumaeskalatsiooni redelil? Tundub, et on küll, sest Venemaal kostavad üha tihedamini ja valjemalt hääled, mis tunnistavad Ukrainale kallaletungi suureks eksimuseks, toonitavad vajadust sõda lõpetada ning isegi läänega mingil viisil/määral suhted taastada. Putini, kuid teisalt ka sõjaga eri põhjustel rahulolematute venelaste hirmud on mitmekesised ja tõsised. Tsaar teatas sedagi, et Ukraina on «demilitariseeritud». Kas ta sonib või valmistab pinda lõppmänguks ehk ebaõnnestunud agressiooni lõpetamiseks? Mida Putin ja putinistid kardavad?