Kui suhetes Venemaaga suutsid lääneriigid pärast Ukraina täiemahulise sõja algust 2022. aasta 24. veebruaril seljad kokku panna ja võtta Venemaa suhtes karmim positsioon, siis Hiina suhtes pole veel ühtsust leitud. Muidugi leidub ka Lääne Vene-poliitika kohta erisuguseid nüansse, kuid kindlasti võib öelda, et Lääne Vene-poliitika on ühtsem kui Hiina-poliitika.
See ei tähenda, et Lääne Hiina-strateegia peaks karmuselt sarnanema Venemaa omaga. Oluline on, et Hiinal ei õnnestuks kasutada jaga-ja-valitse poliitikat suhetes Läänega. Võib-olla parimaks näiteks sellest poliitikast on Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni ja Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni hiljutine visiit Hiinasse, kus neid koheldi täiesti erinevalt.
Hiinasse saabus viieaastase vaheaja järel kõnelustele USA välisminister Antony Blinken. Ta pidi Hiinat külastama juba veebruaris, aga siis jäi visiit ära väidetava Hiina luureõhupalli allatulistamise pärast USA kohal. Praegugi ei oodata Blinkeni visiidist suuri läbimurdeid, kuid diplomaatiliste kanalite lahti hoidmine ja kõrgetasemelised visiidid on dialoogi puudumisest paremad.
Joe Bideni administratsioon on tegelikult jätkanud Donald Trumpi jäika kurssi Hiina suhtes, ainus erinevus on koostöölootus kliimapoliitikas. Mõistagi muutis mängulauda Venemaa kallaletung Ukrainale eelmisel aastal, mis seadis ka kogu Hiina-poliitika teise valgusse.
Blinkeni visiidiga samal ajal on Berliinis külas Hiina kaubandusdelegatsioon. Hiina on olnud Saksamaa suurim kaubanduspartner seitsmendat aastat järjest, nii et Saksa otseinvesteeringud Hiinasse jõudsid eelmisel aastal 11,5 miljardi euroni. Ent nagu Läänes tervikuna, valitsevad Hiina suhtes erimeelsused ka Saksa valitsuskoalitsioonis. Nii sõitis Saksamaa kantsler Olaf Scholz üle koalitsioonipartnerite roheliste vastuseisust lubada Hiina konglomeraadil omandada 24,99-protsendiline osalus Hamburgi sadamas.