STEPAN KARJA ⟩ Väikese venna võidud ja kaotused

Stepan Karja Foto: Margus Ansu

Arvutis on vilkunud peaminister Kaja Kallase küsimus: «Kas eestlased teevad siis võrokestele kuidagi liiga?» Nüüd, kui äsjane esisetu Kauksi Ülle hakkas hiljaaegu esivõrokeseks, nõudes riigilt lõunaeestlaste kui üliharuldase hõimu elujõu senisest toekamat turgutamist ja kongresski peeti maha, ei saa riigijuhid seda tähelepanuta jätta. Setuna aga pean muretsema: mis saab kagu serva rahvast, kui äsjane esivõitleja on siirdunud laiema rinde etteotsa, tõmmates kogu ühiskonna tähelepanu Vana-Võrumaale?

Kõigepealt peaksin Kauksi Ülle tarmust kehutatuna võtma seisukoha, kas peaks riik lugema olulisemaks setude lõimimise, mis algas Eesti Vabariigi sünnipäevadel, jätkamist, või vastupidi – leidma senisest suuremad abirahad Setomaa valla n-ö iseolemiseks, enam-vähem reservaadi moodi kogukonna tugevdamiseks ja püsima jäämiseks, et rahvakillu laulukunsti ja isevärki elukorraldust võiksid igal aastaajal imetleda reisiseltskonnad igast maailma nurgast. Pikantne dilemma – ennast peaksin ju arvama lõimumise produktiks.... või ohvriks.

Lehitsedes Kalle Lõuna raamatut «Petserimaa integreerimisest Eesti Vabariiki» (2003), imetlen taas, et kuidas ometi leidis äsja elule ärganud riik võimalusi asutada ja ehitada koole, värvata eesti keelega õpetajaid, makstes neile kõrgemat töötasu, ning toetada mitmeid ühendusi ja organisatsioone. Detsembris 1919 astus tegevusse Petseri haridusselts (varem rahvahariduse selts), kes asutas eestikeelse ajalehe Petseri Teataja ning tegi peamise I setu kongressi (okt. 1921) kokkukutsumiseks. Akadeemiline emakeele selts korraldas «Seto lugõmiku» koostamise ja kirjastamise. Kõik võeti ette eesmärgil, et suurem ja tugevam vend saaks aidata väiksemal ja vaesemal igal elualal järele jõuda.