JUHTKIRI ⟩ NATO ei tohi jääda Ukraina suhtes saba väristama

Urmas Nemvalts joonistab. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Sõjaline toetus Ukrainale on ulatuslik, kuid mitte kiire.
• NATOl tuleb anda Ukrainale liitumiskutse ja tegevuskava.
• Samuti tuleb relvaabiga tagada Ukraina kiire võit.

Ukraina kangelaslik vabadussõda on tänaseks kestnud ühe aasta, kolm kuud, kolm nädalat ja kolm päeva. Ja kuigi selle ­lõppu ei ole veel näha, tuleb ­NATO-l astuda järgmine samm.

Eile kogunesid NATO riikide kaitseministrid Brüsselisse kahepäevasele nõupidamisele, mille keskseks teemaks on Ukraina sõda ja NATO reaktsioon sellele.

Samal ajal jätkub Ukraina vastupealetungi esimene faas, mille eesmärk Ukraina presidendi nõuniku Mõhhailo Podoljaki sõnul on hävitada kogu rinde ulatuses Vene tehnikat ja vägesid ettevalmistusena suurrünnakuks, mis algab siis, kui vaenlase kaitseliinidesse lüüakse esimene mõra.

USA kaitseminister Lloyd Austin ütles Brüsseli kohtumisel, et Ukraina võitlus Vene agressori vastu ei ole sprint, vaid maraton, ja et Ukraina vajab niihästi kiiret sõjalist abi kui ka pikaajalisi garantiisid Venemaa agressiooni kordumise vastu tulevikus.

Sõjaliselt on liitlased toetanud Ukrainat ulatuslikult, kuigi see abi ei ole ehk tulnud alati nii kiiresti, kui olnuks vajalik.

Viimane areng relvaabi laiendamisel oli kuu aega tagasi tehtud otsus anda Ukrainale F-16 hävitajaid. Eile kinnitas NATO peasekretär Jens Stoltenberg, et pilootide väljaõpet alustatakse lähiajal ühes NATO idatiiva liikmesriigis, kuid vara on veel öelda, millal täpselt langetatakse otsus Ukrainale F-16 hävitajad üle anda.

Keerulisem on küsimus Ukraina pikaajaliste julgeolekugarantiidega. Nagu teada, kutsuti Ukraina 2008. aastal NATO liikmeks, kuid jäeti täpsustamata, millal ja kuidas peaks liitumine aset leidma. 

NATO peab endas leidma meelekindlust, et esitada Vilniuse tippkohtumisel Ukrainale liitumiskutse ja selle saavutamiseks vajalikud konkreetsed ja ühemõttelised tingimused.

Nüüd, kui Ukraina on täiemahulises kaitsesõjas Venemaa vastu, on see küsimus veelgi aktuaalsem, aga ka keerulisem kui 2008. aastal.

Sellegipoolest esitas Ukraina mullu 30. septembril ametliku ­avalduse NATOsse astumiseks, kuid aktiivse sõjategevuse ajal ei ole see leidnud alliansi liikmete konsensuslikku toetust. Kevadel möönis ka Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi, et riigi kiirendatud korras vastuvõtt sõja ajal on ebarealistlik, kuna tähendaks paratamatult NATO otsest sõtta astumist.

Samas ei tohi NATO jääda Ukraina suhtes kõhklevale seisukohale, sest liitlaste võimetus Vilniuse tippkohtumisel Ukrainale selget liitumise tegevuskava pakkuda oleks kaalukas propagandavõit Putinile ja valmistaks kindlasti tõsist pettumust Ukrainale.

Meie riigikogu on juba maikuus kutsunud NATO liitlasi üles sõnastama Vilniuse tippkohtumisel Ukraina kiireks NATOga integreerumiseks vajalikud konkreetsed ja ühemõttelised sammud ning andma Ukrainale alliansiga liitumise kutse. Loodetavasti jõuavad liitlased selles suhtes täna konsensusele.

Lisaks on vaja otsese relvaabiga tagada, et Ukraina võidaks selle sõja, sest NATO liikmelisus on võimalik vaid siis, kui Ukraina jääb iseseisvaks demokraatlikuks riigiks. Ja mida edukam on Ukraina vastupealetung, seda paremad on ta väljavaated. Ajal, mil Ukraina vabastab samm sammu haaval oma territooriumi, peavad ta NATO liitlased sama järjekindlalt töötama ka Rootsi liikmesuse ja NATO idatiiva üldise tugevdamise nimel. Sest Venemaa jääb naabritele ohuks ka pärast sõja kaotamist Ukrainas.