Abieluvõrdsuse eestkõnelejad on kahtlaselt tõrksad tunnistama, et lisaks homoabieludele toimetab veel suur hulk täiesti legitiimseid, kuid eksootilisi armastajate liitusid, kes Lääne nartsissismist läbi imbunud ühiskondades saaksid hakata võrdsust nõudma ja selle nimel kaklema, kirjutab toimetaja Martin Pent.

Kuulutades küll võidukalt abieluvõrdsust, ei tee samasooliste abielu seadustamine midagi muud, kui ainult tekitab ebavõrdsust juurde. Üks esimesi ja loomulikumaid sätteid, mis diskrimineerib hulgaliselt inimesi, puudutab mõistagi abielluvate inimeste arvu, mis on seni keelustanud ilma igasuguse põhjenduseta ära mitmikabielud, mille järele teatud gruppidel oleks kindlasti nõudlus olemas. Aga isegi need kõrvale jättes väärib äramärkimist üks abielu ja armastuse vorm, mis pole mitte üksnes vaba, vaid suisa karistatav, kuigi mahub sõna-sõnalt praeguse perekonnaseaduse paragrahv 1 alla – need on sugulasabielud.

Iga kord, kui olen intsesti dekriminaliseerimise ja sugulasabielude seadustamise kohta homoabielude tulihingelistelt pooldajatelt eraviisiliselt pärinud, olen vastuseks saanud üksnes täiesti jõuetuid ja ebaveenvaid märkusi, kuidas see on kas absurdne ja keegi ei teeks seda niikuinii, või siis, et see armastus polevat ikka see, lisamata sealjuures ühtegi põhjendust. Esimene väide, nagu kohe selgub, on otsene vale, teisele vastaks aga, et kust ometi võetakse nüüd ühtäkki õigus kellegi armastuse üle otsustada?