Mariita Mattiisen ⟩ Kui isegi Ukrainas käiv sõda ei suuda meid äratada, siis mis suudab?

26. veebruaril 2022 toimus Tallinnas Vabaduse väljakul meeleavaldus Ukraina toetuseks Foto: Sander Ilvest/Postimees/Scanpix Baltics

• Sõda Ukrainas on justkui «kaugel» ega peaks olema n-ö meie probleem.
• Juba ammu on enamik ühiskonnast jätkanud oma tavapärast elu.
• Leidub inimesi, kes arvavad, et Eesti iseseisvat kaitsevõimet ei peakski arendama.

Kui riikide valitsuste ja ametnike tasandil on ehk kohale jõudnud, et Venemaa tuleb peatada, siis ühiskondades sellist arusaama ei ole. Seda ei ole isegi Venemaa naaberriigis väikeses Eestis, rääkimata Lääne-Euroopa ühiskondadest, kirjutab Eesti NATO Ühingu liige Mariita Mattiisen.

On aasta 2007, aprillikuu. Eesti on Venemaa hübriidrünnaku all, puudu on vaid selle rünnaku konventsionaalse sõja element. Venemaa propaganda on suutnud jõuda Eesti venekeelse elanikkonnani selliselt, et see kogukond on tulnud tänavatele vägivaldselt protesteerima «natsismi» vastu, mis Venemaa propagandanarratiivi järgi Eestis pead on kergitamas.

Täpsemalt, protestima Eestit okupeerinud võimu sümboli pronkssõduri teisaldamise vastu Tallinna kesklinnast kalmistule, kuhu sellesarnased monumendid kuuluvad. Puhkevad rahutused ning Eestit tabavad lisaks füüsilistele rüüstamistele ka massilised küberrünnakud.

Eestlaste sõnum maailmale on selge: Venemaa ei lepi väikeriikide iseseisvusega ega nende endi otsusega nii riigisisesel tasandil ega ka rahvusvaheliselt, sealhulgas, kuhu liitu nad soovivad kuuluda. Eestlaste jaoks on see äratuskell kogu läänemaailmale, kuid nagu varajaste äratuskelladega ikka, vajutatakse tavapäraselt snooze-nuppu, et veidi kauem magada.

On aasta 2008. Venemaa otsustab sõjaliselt rünnata Gruusiat, kelle välispoliitilised valikud ei ole Venemaale meeltmööda. Balti riikide jaoks on tegemist järjekordse äratusega, et Venemaa peab jätkuvalt enda õiguseks sekkuda suveräänsete riikide otsustesse. Kuid neid hoiatusi peetakse jätkuvalt «russofoobsete Balti riikide ajalooliseks foobiaks». Kell on helisenud teist korda, kuid jällegi on mugavam vajutada snooze-nuppu ja edasi magada.

Äratuskell muutub valjemaks, kuid heast unenäost on endiselt raske ärgata.

On aasta 2014. Venemaa on sõjaliselt rünnanud Ukrainat, annekteerinud teisele riigile kuuluvaid alasid ning väitnud, et seda tegid «rohelised mehikesed», mitte nemad. Äratuskell muutub valjemaks, kuid heast unenäost on endiselt raske ärgata. Eksisteerivad ju majanduslikud ja ärilised suhted ning mõtteviis, millest kunagi sündis ka Euroopa Liit, ehk et majanduslikult üksteisest sõltuvad riigid ei saa minna omavahel sõtta, kuna kaotada on liiga palju.

Nii Balti riigid kui Ukraina võtavad järjest valjemalt sõna, kuna oht on reaalne. Balti riigid on juba kümme aastat kuulunud NATOsse, seega siia paigutatakse lisavägesid EFP näol, tugevdatakse õhuturvet jmt. Mitmed lääneriikide kolleegid julgevad öelda, et Balti riikidel oli Venemaa ambitsioonide suhtes õigus, kuid mitmed peavad ikka mugavamaks sedasamust snooze-nuppu vajutada.

Sõda Ukraina idaosas on reaalsus, kuid samas ei ole tegemist ei ELi ega NATO riigiga. See sõda on justkui «kaugel» ega peaks olema n-ö meie probleem. Mõistetakse Balti riikide muret, kuid samas peetakse seda ka ülepaisutatuks. Ilmub hulgaliselt artikleid lääne kolleegidelt teemal «Venemaa hübriidsõda», kus selle alguseks peetakse ennekõike 2014. aastat, mõistmata, et need samad meetodid ja taktika töötas välja KGB külma sõja ajal. Mõtteviis aga ulatub kaugemalegi.

Möödub aastaid, Baltikum «jahub» igal võimalikul kohtumiselt Venemaast kui ohust, Venemaa mõjutustegevusest lääne ühiskondades nii meedia, ettevõtluse kui energiasektori kaudu. Kuulatakse – mõned viisakusest, mõned mõistmisest. Reaalseid tegevusi selle vastu aga valdavalt ette ei võeta. Isegi pärast 2018. aastal toimunud Skripalide mõrvakatset ei nähta Venemaad lääneriikides strateegilise ohuna.

Pole kindel, et kõik Euroopa kodanikud üldse teavadki, et neist vaid mõnetuhande kilomeetri kaugusel käib sõda.

On aasta 2022, veebruarikuu. Venemaa ründab sõjaliselt oma naabrit Ukrainat. Seda sõda oli ette näha juba vähemalt 2021. aasta sügisest, kui mitte varem. Kuid kui paljud lääneriigid või ka meie enda Eesti ühiskond pidas seda reaalseks? Kui valdkonna eksperdid välja arvata, siis tõenäoliselt mitte väga paljud.

Usuti jätkuvalt, et heidutusega annab sõda vältida. Arvati, et kuna tegemist oleks Venemaa jaoks hävitava käiguga, on nende poolt ebaratsionaalne sellist käiku ette võtta. Kuid ometigi seda tehti ning jätkatakse tänaseni. Ja ehkki Venemaa ohust oli räägitud aastaid ja oli toimunud hulgaliselt sündmusi, mis näitasid sõna otseses mõttes ning varjamatult Venemaa imperialistlikke kavatsusi, tuli nii mõnelegi Ukraina ründamine ikka üllatusena.

Sotsiaalmeediastaaride feed’id täitusid sõjateemaliste postitustega, milles kutsuti üles Ukrainat aitama või väljendati lihtsalt oma meeleolusid ja mõtteid. Ilmselt iga Eesti riigiametnik on vähemalt korra välislähetuses või väliskülalistega kohtudes kuulnud fraasi «Me oleks pidanud teid (Baltimaid) uskuma.» Kas me oleme siis lõpuks ärganud? Riikide valitsuste tasandil ehk jah, ühiskondadena aga, julgen väita, et endiselt mitte.

Tänaseks on sõda kestnud üle 470 päeva. Juba ammu on enamik ühiskonnast jätkanud oma tavapärast elu. Influencer’id ei paista Ukraina sõjast enam üldse huvituvat ning ka isehakanud sõjaeksperdid on tagasi tõmmanud. Leidub hulgaliselt inimesi, kes arvavad muu hulgas, et Eesti iseseisvat kaitsevõimet ei peakski arendama (loe: Nursipalu harjutusala laiendama).

Riigid aga saadavad Ukrainale järjest rohkem ja julgemalt relvastust, sh ka selliseid, mille saatmist veel mõni aeg tagasi peeti võimatuks. Kui riikide valitsuste ja ametnike tasandil on ehk kohale jõudnud, et Venemaa tuleb peatada ning kui seda ei tehta, siis ei piirdu ta ainult Ukrainaga, siis ühiskondades sellist arusaama ei ole. Isegi mitte Venemaa naaberriigis väikeses Eestis, rääkimata Lääne-Euroopa ühiskondadest.

Kui Eestis vähemalt ollakse NATOsse kuulumise puhul valdavalt üksmeelsed ning teatakse, kus asub Ukraina, siis mida lääne poole minna, seda eluvõõramaks need ühiskonnad muutuvad. Pole kindel, et kõik Euroopa kodanikud üldse teavadki, et neist vaid mõnetuhande kilomeetri kaugusel käib sõda.

Kui isegi 21. sajandil Euroopa mandril toimuv konventsionaalne sõda oma kõikide õudustega ei ole suutnud me ühiskondi äratada, siis mis suudab?