Mart Kuldkepp ⟩ Lääne- ja Ida-Euroopa julgeolekuhuvid: sarnased või erinevad?

Ukraina sõdurid Luhanskis, 8. juunil 2023. a. Foto: Roman Chop/AP/Scanpix

Praegu pole mõtet rääkida sõjajärgsetest stsenaariumidest, sest siis kaob tähelepanu Ukraina sõjalt eneselt, leiab kolumnist Mart Kuldkepp.

Ukraina vastupealetungi tulemusi tuleb hetkel veel oodata – infot selle kohta liigub vähe, aga nii palju on selge, et põhijõud pole tegevusse asunud ning käivad eellahingud. Samal ajal peetakse aga konverentsidel ja muudel suvistel kohtumistel arutelusid Ukraina ja Venemaa tuleviku üle, muretsetakse võimaliku uue külma sõja pärast – samal ajal, kui kuum sõda veel täie hooga käib – ja püütakse endale ette kujutada sõjajärgse Euroopa võimalikku julgeolekuarhitektuuri.

Sellise tegevuse mõttekuses on kindlasti põhjust kahelda. Esiteks on karu naha jagamine enne seda, kui karu lastud, üldjuhul halb mõte ja sunnib jagajaid tihti hiljem oma sõnu sööma. Teiseks on oht, et sõda ise jääb seesugustes aruteludes tagaplaanile ning spekulatsioonid mingite kaugemate hüpoteetiliste stsenaariumite üle hõivavad tähelepanu, mida on vaja selleks, et siin ja praegu Ukraina võitu kindlustada. Kolmandaks on seesugustel mõtisklustel nii mõnelgi juhul infooperatsiooni tundemärgid: neist kumab tihti läbi soov Venemaale teatavat ohvrioreooli omistada, asuda Vene-lääne suhteid «normaliseerima» juba enne seda, kui süüdlased sõjalises agressioonis on oma tegude eest vastutust kandnud ning üsna sageli ka umbusk vaba ja demokraatliku Ukraina riigi tuleviku suhtes.