Inimene muutub meie silme all. Maailmas kasvab nende hulk, kes ei taha või viitsi enam paljuneda. See on erandlik kogu eluslooduses, kus kõik tungleb edasi kandumise ja laienemise suunas. Kujuteldamatu, et saarmad või sipelgad otsustaksid enam mitte paljuneda, vaid ennast teostada.
Märke sellest on olnud ka varem, niihästi grupi kui ka indiviidi tasandil. Näiteks hilisantiigis kurdeti, et n-ö põlisroomlastel on vähe lapsi (ja et asjad sujuks, tuleb barbarite teeneid importida). Suuremal osal 20. sajandist on madal iive olnud probleemiks paljudes heaoluühiskondades. Paralleelselt sellega on igal ajastul olnud indiviide, kellele on tõepoolest esmatähtis eneseteostus sõna kitsamas mõttes. Ent see pole olnud ega saanudki olla massiline nagu praegu. Põhjus on lihtne: aegade hämarusest saadik on vaid väike osa elanud meie mõistes inimestena, s.t neil on olnud valikuvabadus. Üheksakümmend viiel protsendil oli selle asemel ainult paratamatus ja üks ette antud elumudel.
:format(webp)/nginx/o/2014/01/10/2742314t1h3f08.jpg)
/nginx/o/2017/10/31/7267697t1hfe75.jpg)