Katrin Laur ⟩ Õnn ja armastus kõigile!

Kirjanik ja filmirežissöör Katrin Laur. Foto: Rene Suurkaev

Vanaema ja tema sõbrannade järgi teadsin, et vanad naised kannavad pikki kleite, vaatasin papi maani ulatuvat rüüd ja ütlesin: «tädi», meenutab kirjanik ja filmirežissöör Katrin Laur lapsepõlvemälestust kohtumisest vene papiga.

Ma ei olnud siis veel kaheaastanegi ja ise ma seda mäletada ei saa, seda on mulle hiljem räägitud. Olin lapsehoidjaga Tiigiveski pargis jalutamas, tänapäeval on see Herne tänava park, seal on Kalevi tenniseplatsid ja spordihall, Siselinna kalmistu ja Keskhaigla. Pargiteel tuli meile vastu vene papp, küllap lähedal asuvast Kaasani kirikust. Jäin papi ette seisma ja teda uurima. Vanaema ja tema sõbrannade järgi teadsin, et vanad naised kannavad pikki kleite, vaatasin papi maani ulatuvat rüüd ja ütlesin: «tädi». Vaatasin üles, papil oli habe nagu kõigil vene kiriku preestritel ja ütlesin: «onu». Küllap ma lõpuks ära otsustasin, kellega on tegemist, astusin tee pealt eest ja lasksin lahkel papil edasi minna. Alla kaheaastasele oli selge, et onu ei saa olla tädi ega vastupidi.

Aasta tagasi valiti USA ülemkohtule uut kohtunikku, kes osutuski hiljem valituks – Ketany Brown Jackson. Kandidaadil tuli vastata kongresmenide küsimustele. Senaator Marsha Blackburn palus defineerida, kes on «naine». Nagu me täna ka Eestis aru saame, oli tegemist soolise enesemääramise küsimusega. Jackson vastas, et ta ei ole bioloog ja ei oska sellele küsimusele vastata.