Ukraina oli eileõhtuse seisuga vabastanud neli küla, kuid mingisugust suurt strateegilist läbimurret need ei tähendanud. Julgeolekuekspert Rainer Saks hindas eilses Postimehe sõjastuudios, et tegemist võib olla pigem eelduste loomisega vastupealetungiks.
Nagu ka eelmise Ukraina vastupealetungi ajal, varjutab uudiseid sõjaudu. Me ei saagi praegusel ajahetkel täpselt teada, kas Ukraina vastupealetung tuleb suunaga Berdjanskile või on tegemist lihtsalt mingisuguse pettemanöövriga. Kõik sõjandusteoreetikud ütlevad, et pealetungi õnnestumiseks läheb vaja ootamatust – vaenlane ei tohi teada, millal rünnak algab. Teiseks ei tohi vaenlane teada, kust rünnak tuleb, sest siis ta saab sinna koondada enim ressursse. See, et venelased peavad tegelema Ukraina vastupealetungi koha äraarvamisega, tähendab, et nad peavad hoidma oma ressursse valmis terve rindejoone ulatuses. Kahhovka tammi õhkulaskmine võis tähendada Venemaa katset ära arvata Ukraina vastupealetungi suund. Kahhovka tammi õhkulaskmine võis seega näidata ka venelaste meeleheidet ja seega peab rahvusvaheline üldsus suurendama sanktsioone Venemaa vastu ja survet kolmandatele riikidele mitte Venemaaga koostööd teha.
Samas on Ukrainal vastupealetungiga kaalul palju. Seda nii sõjalises kui ka diplomaatilises mõttes. Sõjalises mõttes näitaks vastupealetungi õnnestumine Vene armee haavatavust ja annaks ukrainlastele juurde eneseusku ja võtab pöördvõrdelist usku ära venelastelt. Küsimus on samas selles, missugused on täpselt hetkel Ukraina vastupealetungi eesmärgid – nende teadmine aitaks paremini hinnata vastupealetungi õnnestumist.
Poliitilise külje pealt näitaks praeguse vastupealetungi edu – nagu ka eelmine mullu –, et Ukrainale võib usaldada lääne relvi. Just edu lahinguväljal räägib enama relvastuse andmise poolt ja rahukõneluste vastu.