MART RAUDSAAR ⟩ Valitsuse kättemaks ehk Eesti erakordne tagurlikkus (15)
13. juuni 2023, 10:52
Valitsus maksab ajakirjandusele käibemaksu tõstes kätte, et see on ta tegevust algusest peale kritiseerinud, leiab Mart Raudsaar.
Nagu nüüdseks teame, on valitsus otsustanud tõsta ajakirjandusväljaannete käibemaksumäära üheksale protsendile.
Selle põhjenduseks on kõlanud kaks argumenti. Esiteks, et viieprotsendilise käibemaksu määr kaob ära. Teiseks ütles rahandusminister, et maksumäära langetamine olukorras, kus see kõikidel teistel tõuseb, ei oleks õiglane. «Tänastes oludes on vajalik meie kõigi solidaarne panus,» on öelnud rahandusminister Mart Võrklaev.
Omaette küsimuseks jääb, miks üleüldse see käibemaksu määr kõigil praegu kerkima peab, kuid keskendun hetkel solidaarsusele. Rahandusminister mõistab seda valesti, täpsemalt öeldes poolikult.
Olin 2016–2021 Euroopa kirjastajate katusorganisatsiooni News Media Europe nõukogu liige ning seejärel veidi üle aasta asepresident. Koos teiste Euroopa kolleegidega võitlesime ajakirjandusväljaannete käibemaksulangetuse nimel ning üheks argumendiks oli just nimelt solidaarsus. Euroopa Komisjon võttis meid kuulda ja võimaldas ajakirjandusväljaannetele erandina nullprotsendilist käibemaksumäära.
Millisest solidaarsusest me rääkisime?
Euroopas on kolm valdkonda, mis kannatavad praegu globaalsete platvormide surve all. Need on hotellindus, taksondus ja ajakirjandus. Suured internetipõhised jagamisplatvormid ja sotsiaalmeedia võtavad kliente ja reklaamiraha, kuid ei maksa eriti makse nendes riikides, kus nad käivet teevad. See on ülemaailmne probleem.
Loomulikult ei võtaks näiteks Facebook Eesti valitsust jutulegi. Euroopa Liiduga on pisut teine asi. Kuid internetihiidude globaalsele maksustamiskokkuleppele jõudmine võtab veidi – või päris kaua – ja seni otsustas Euroopa Liit toetada kohalikke tegijaid instrumendiga, mille hoovad on Brüsselis: madalama käibemaksuga.
Suur osa Lääne-Euroopa ja Põhjamaade riike langetas kiiresti ajakirjandusväljaannete käibemaksu. Eestis võttis see aega, nagu ka teistes postsovetlikes riikides. Meie ajakirjandusväljaannete käibemaks pidi langema tegelikult nulli, kuid ametnike eksituse tõttu langes viiele protsendile. Miks ja kuidas nii juhtus, oskavad kindlasti meedialiidu inimesed lähemalt öelda, mind seal juures enam polnud. Igatahes oli nii paberväljaannete kui digiväljaannete käibemaksu langetamine viiele protsendile tubli otsus.
Imelik, et meie «digiriigis» diskrimineeriti elektroonilisi väljaandeid aastaid kõrgema käibemaksumääraga.
Nüüd aga on valitsus asunud muu Euroopaga võrreldes ujuma vastuvoolu ja ajakirjanduse käibemaksumäära tõstma. Seda Ukraina sõja ajal, mida tuuakse sageli erinevate maksutõusude põhjuseks, kuid millal on vaja tugevamat ajakirjandust kui kunagi varem. See otsus paistab ülejäänud Euroopa riikide taustal välja erakordselt tagurlik.
Miks seda siis tehakse? Ilmselt on rahahäda väga suur riigiaparaadi ülalpidamiseks, et iga sent loeb. Teiseks näen siin paraku kättemaksu ajakirjandusele selle eest, et see on valitsuse tegevust üsna algusest peale kritiseerinud. Kuid valitsuse start on olnud ka pretsedenditu: lubadustega, millest enne valimisi ei räägitud ja milleks järelikult ka mandaati ei saadud.
Kokkuvõtteks: ma saan aru, kui rahandusminister räägiks sellest, et raha on vaja. Võtame sealt, kust saab, sest me võime. Kuid solidaarsusest pole selles kontekstis mõtet küll rääkida, see jutt ei päde.