IVO PILVING ⟩ Parlamendil on vaja tasakaalustatud kodukorda

Riigikohtu halduskolleegiumi esimees Ivo Pilving. Foto: Remo Tõnismäe

Eesti kõrgeim kohus tähistas mai lõpus oma tegevuse taastamise 30. aastapäeva. Neil kümnenditel on riigikohus rööbiti täitnud kaht olulist ülesannet: tagada seaduste ühetaoline kohaldamine ning valvata samas nende põhiseaduslikkuse järele. Säärane segamudel pole maailmas tavapärane, ent seda tasub kriitikale vaatamata hoida. Klassikaline, kui mitte tahta öelda puhtavereline «Kelseni kohus» ei ole inimõiguste kaitseks vältimatult vajalik ning võib kaasa tuua hoopis politiseerimise ja justiitssõja, kirjutab riigikohtunik Ivo Pilving.

Õiguskorra ülesehituse poolest on Eestile üldjoontes lähedased Kesk- ja Ida-Euroopa riigid. 20. sajandi ühe kuulsaima õigusteadlase, «puhta õiguse» koolkonna rajaja Hans Kelseni õpetusest lähtudes on nendel maadel valdav tugeva põhiseaduskohtu mudel. Seda iseloomustab põhiseaduslikkuse järelevalve koondamine ülemkohtust eraldatud põhiseaduskohtusse. Sinna pöördumiseks on nii üksikisikutel kui ka poliitikutel enamasti avarad võimalused. Skandinaaviamaades, Ühendkuningriigis ja USAs seevastu kaitsevad põhiseadust tavalised kohtunikud, lahendades igapäevaseid kohtuvaidlusi ning kohtu volitused seaduste kehtetuks tunnistamiseks on piiratumad.

Eesti miksis need mudelid 1992. aasta põhiseadusreferendumil kokku. Seaduse kehtetuks tunnistamise monopol on küll riigikohtul, kuid riigikohtunikud ei tegele mitte ainult põhiseaduse lahtiseletamisega, vaid ka tsiviil-, haldus- ja süüteomenetlustega. Üksikisikud saavad riigikohtusse pöörduda, kuid alles varasemate kohtuastmete läbimisel. Riigikogu liikmed parlamendis vastuvõetud seadusi vaidlustada ei saa.