Kallinev kütus sunnib politseipatrullide sõite piirama ning kütuselimiidist kinnipidamist jälgitakse pingsalt. Kokkuhoiu saavutamiseks ostvat siseministeerium uusi patrullsõidukeid – need võtavad vähem kütust. Samas on lihtne ja säästlik lahendus olemas, lausa seadusesse kirjutatud – siseministeerium ostku korrakaitseteenust turvaettevõtetelt.
Korrakaitseseaduse järgi on riigi korrakaitseülesande täitmisele võimalik kaasata ka turvaettevõtjaid. Praegusi kitsamaid majandusolusid arvestades saaks seda võimalust kasutada, kuna sobivad võimalused ja varud – nii autod kui ka koolitatud inimesed – on turvafirmadel täiesti olemas.
Miks ei võiks kasutada näiteks väikelinnades ja valdades korrakaitse tagamisel säärast alternatiivi? Õhukese riigi paratamatusena ei jõua maapiirkondades konstaabel tihti sündmuskohale 20 minutiga, nagu eeskiri ette näeb. Kallinev kütus ainult võimendab seda probleemi.
Piiratud võimaluste ümberjagamisel ei tohiks korrakaitse puhul kaalumata jätta ühtegi varianti, mis on pädev nii juriidiliselt, moraalselt kui ka paberil arve kokku lüües. Eestis on üle saja turvafirma patrullekipaaži, ainuüksi G4Sil on neid 70, mis on märkimisväärne potentsiaal, ning mille meeskonnad võiks olla politseile suureks abiks. Hea tahte ja soovi korral saab täpselt määratleda nii turvafirmade rolli kui ka võimalused politsei abilisena riigi korrakaitse ülesande täitmisel. Ühiskonnas on vastav ootus olemas – näiteks ei saa inimesed tihti aru, miks patrull korrarikkumistesse ei sekku.
Ilmselt on paljuski küsimus meie kultuuriruumi ja ühiskonnaelu juhtimise senises mõtteviisis ning samuti kartustes, mis pole lasknud riigi funktsioonide täitmiseks rohkem appi võtta eraettevõtetest turvafirmasid. Kuid arutlegem siis nende asjade üle, praegu on selleks võimalus.
Arusaadavalt peab riik jätma enda teha kõige olulisemad tuumiktegevused, nagu politsei ja piirivalve, maksude ja tollivaldkond, kaitsevägi, strateegiline päästeala võimekus jne. Samas on ka nende tegevuste raames olemas lihtsamaid teenuseliike, mida delegeerida oleks mõttekas ning ka efektiivsem.
Turva- ja korrakaitse valdkonnas leiab Euroopast piisavalt näiteid, kus erafirma valvab vanglaid, kohtuid ja parlamendihooneid või hoiab üleval politsei tugistruktuure. Selles kontekstis vaadatuna saaks suuremad turvafirmad Eestis politseile osutatavad patrullteenusega hästi hakkama. See haare oleks seejuures regionaalne. Ehk saaks paremini täidetud kunagi kehtinud reegel, et 3000 elaniku kohta on piirkonnas üks konstaabel.
Kui politsei oleks nõus turvafirmasid kaasama, siis parim ja läbipaistvaim viis asja edasi ajada oleks näiteks teha maakondade kaupa patrullteenistuse hanked, kus huvilised saavad osaleda. Võib-olla on võimalik seda koostööd korraldada ka muud moodi, kuid hanke abil teenuse ostmine tundub olevat kõige arusaadavam nii sellega seotud pooltele kui ka avalikkusele.
Hiljuti tehti nalja samal teemal, räägiti, kuidas kütuse kallinemine sunnib politseid looma liikumatuid statsionaarseid patrullkohti ning et tööle ja koju liiguvad politseinikud hääletades. Tegemist oli küll libauudisega, kuid vaevalt rõõmustab politseid uudisekünnise ületamine ka säärasel, äärmusesse keeratud moel.
Jäägu parem teated – olgu tõsised või naljauudised – sellest, et korrakaitsjatel pole midagi autopaaki kallata, eelmise sajandi 90ndate algusesse, kui riigil oli tõesti raske. Eesti praegune arengutase lubab pakkuda ja ka kohustab pakkuma kodanikele võimalikku parimat korrakaitset.