AK kirjanduskool ⟩ Gert Helbemäe looming ootab uuesti avastamist

Gert Helbemäe ja tema raamatu esikaas. Foto: Eesti Kirjandusmuuseum

Tänavu on 110. sünniaastapäev kirjanik Gert Helbemäel, viljakal prosaistil, kes andis Tallinnale vana Tooma loo, kirjutab kirjandusteadlane  Maarja Vaino. 

Tallinnas sündinud Gert Helbemäe (1913–1974) kasvas üles Kalamaja kandis. Üksiku lapsena veetis ta sageli aega Kalamaja surnuaias ammu maetud inimeste nimesid, elukutseid jm uurides. Võib-olla sai just sealt alguse tema huvi ajaloo vastu? Sest eesti kirjanduslukku on Helbemäe jäädvustatud ennekõike reformatsiooniainelise suurromaaniga «Sellest mustast mungast» (I – II, 1957–1958) ja novellidega vanast Tallinnast. Oma ainsas Eestis ilmuda jõudnud raamatus «Vana Toomas» (1944) pani pagulaskirjanik Helbemäe aluse Tallinna Raekoja tornitipus pöörleva tuulelipu mütologiseerimisele.

Kalamaja surnuaeda on Helbemäe meenutanud 70 aastat tagasi ilmunud ooperilaulja ebaõnnestunud karjääri käsitlevas romaanis romaanis «Kägu odraokkaga» (1953): «Jõudsime surnuaia ette ja ronisime trammist maha. Kui me läbi raudväravate sammusime, surus pärastlõunapäikeses surnuaed oma kõrgete, vanade puudega meile oma rahu ja vaikuse peale. Ma olin siin ennegi käinud vanade kuulsuste haudade otsingul. Tookord oli see olnud ennelõunati, aga nüüd pärastlõunal avaldas surnuaed mulle hoopis sügavamat mõju. Puude ja põõsaste rohelus näis hilise päikesepaiste puudutuses omapäraselt sügav, tavalised ristidki igaüks nagu mingi isikupärase märgiga.»