Teater soomeugri moodi.

FOTO: Epp Kubu

Postimehe arvamusportaal avaldab Ungari tuntud keeleteadlase János Pusztay ettekande reedest laupäevani rahvusraamatukogus peetud konverentsil «Väikerahvaste keelte riskid ja võimalused» peetud ettekande.

Pusztay kirjeldab soome-ugri keelte rasket olukorda Venemaal, tehes ettepanekuid olukorra lahendamiseks. Näiteks soovitab ta Eesti mõistes tagurpidist keelekümblust – tuua emakeelest lahti ütlevad noored soomeugrilased emakeele keskkonda.


1. Maailma keeleline olukord, väljavaated

Maailmas räägitakse täna 6000-7000 keelt. Arvatavasti oli maailma keelelise mitmekesisuse kõrgpunkt 10 000-15 000 aastat tagasi, mil oletuste kohaselt oli kasutusel 10 000-15 000 keelt.

Möödunud poole aastatuhande jooksul on hääbunud pooled maailma keeltest. Osaliselt ülemaailmastumise ja assimileerumise protsesside tõttu on rääkijate arv ühe keele kohta alla kümne tuhande inimese. Kui mõtleme selle peale, et skaala ühes otsas on – mitte küll ühtne – hiina keel, oma 1 miljardi kõnelejaga, samuti mitmed mõnesajamiljonilise kõnelejaskonnaga keeled, siis skaala teises otsas peaks olema tohutu hulk selliseid keeli, mille rääkijaskond on erakordselt väike.

Sellest lähtub, et valdav osa keeltest on n-ö väikesed (see määratlus ei puuduta keelte kvaliteeti, vaid ainult kõnelejaskonna suurust).

Keelte staatus võib olla erinev.

On riigikeeled, ent need moodustavad vaid murdosa maailma keeltest – piisab sellest, kui võrdleme maailma riikide arvu keelte arvuga. Seda pilti ei muuda olulisel määral ka tõsiasi, et mõnes riigis on kasutusel mitu ametlikku riigikeelt (Soome, Šveits, Kanada jne.).

On regionaalse staatusega (kvaasi) riigikeeled. See nähtus on iseloomulik mitmerahvuselistele (ja seetõttu ka mitmekeelsetele) riikidele. Nende hulka kuulub ka minu teema vaatevinklist oluline Venemaa Föderatsioon. Etnilistel alustel korraldatud haldussubjektidel (vabariikidel) omab enamasti põlisrahvaga samase nimirahva keel antud vabariigi maa-alal seadusekohaselt võrdset õiguslikku staatust Venemaa Föderatsiooni ametliku keelega, riigikeelega, st vene keelega.

Venemaa soome-ugri keelte hulgas omavad sellist staatust ersa, komi, mari, mokša ja udmurdi keeled. (Umbes 100 000 kõnelejaga karjala keel seda õigust – vaatamata rahvusvabariigi staatusele – ei saanud, viidates sellele, et ametlik keel Venemaal võib olla vaid kirillitsakirja kasutav keel, karjala keel kasutab aga ladina tähti. Tegelikkus pole seadustega kooskõlas ka kahte või kolme ametlikku riigikeelt omava – nimirahva ühe või kahe keelega ja vene keelega – rahvusvabariigi puhul. See on küll üldteada, kuid tõepärasuse huvides toon hiljem ka mõned konkreetsed näited.

Valdav osa keeltest – nende hulgas ka Venemaa Föderatsiooni soome-ugri keelte enamus (nt. samojeedi keeled, nende hulgas ka 30 000 rääkijaga neenetsite keel, lisaks 120 000 rääkijaga komi-permi, ning oluliselt väiksemaarvulised vepsa, isuri, lapi jne. kogukondade keeled) – ei oma mingisugust ametlikku staatust. Loomulikult tuleb ette, et ka nendes keeltes antakse välja raamatuid, võib-olla isegi õpikuid, on olemas ajakirjandus, kuid vaevalt see muudab olulisel määral fakte ja keele positsiooni.

See siin on vaid olukorra visandlikult esitletud tagajärg – keelte äärmiselt kiire kadu. Pole juhuslik, et ka optimistlike ennustuste kohaselt hääbuvad selle sajandi lõpuks vähemalt pooled keeltest. Pessimistlike ennustuste kohaselt jääb aga täna räägitud keeltest püsima vaid 10 protsenti. Keelte tulevik on nähtav vanusepüramiidilt: väiksearvuliste kogukondade, rahvusvähemuste, põliselanike puhul räägib emakeelt ja kannab edasi kultuuri enamasti vana põlvkond, nende surmaga ühes kaob ka keelt ja kultuuri kandev baas, keskealised ja veel enam noor põlvkond läheb aga üle enamuse keelele ning võtab üle ka enamusrahvuse kultuuri. Loomulikult leidub ka värskendavaid erandeid, aga need ei mõjuta ülemaailmseid protsesse.

2. Venemaa soome-ugri keelte olukord

Keelte saatust mõjutab mitu faktorit. Lubage mul mainida mõnda neist.

a) Demograafia kujunemine

Pole veel teada viimase rahvaloenduse tulemused, aga 2002. aasta rahvaloendus – võrreldes 1989. aasta rahvaloendusega – näitas märkimisväärset elanike arvu kahanemist. Rahvaarvu suurenemine on nähtav vaid niigi väiksearvuliste Lääne-Siberi soome-ugri (mansi, hanti) ja samojeedi rahvaste puhul, kuigi demograafide meelest pole sel mingit pistmist tegeliku iibega, pigem on see seotud tõsiasjaga, et toimetuleku seisukohast (vaata põhjarahvastele osutatud toetused) on mõttekas lapsed ühe põhjarahva liikmena perekonnaseisuregistrisse (sisse) kanda, ka sel juhul kui perekonnas keegi ei kanna edasi antud rahva keelt ega kultuuri.

b) Diasporaa

Mõne soome-ugri rahva valdav osa elab väljaspool oma etnilist kodumaad. Kõige halvemas olukorras on 800 000-line mordvalaste kogukond, kellest kaks kolmandikku elab väljaspool Mordva Vabariigi piire. Antud olukord ei tee võimalikuks ei ühtse etnilise teadvuse, ei kultuurilise kogukonna, ei ühtse keele loomist, ega ka ühtse (riigi)keele õiguste kollektiivset kehtestamist.
.
c) Soome-ugri nimirahva suhtarv etnilisel kodumaal

Kõik Venemaa soome-ugri rahvad, väljaarvatud permikomid elavad omanimelisel haldusalal (vabariigis, autonoomses ringkonnas) vähemuses. Permikomid moodustasid 60 protsenti Komi-Permi autonoomse ringkonna elanikkonnast, kuid paar aastat tagasi see ringkond ühendati tolleaegse Permi oblastiga – luues sel viisil Permi krai nimelise haldusüksuse – seeläbi kahanes ka permikomide suhtarv neljale protsendile.

(Loomulikult oleks olnud võimalik ühendada Komi-Permi autonoomse ringkonna põhjanaabriks oleva Komi Vabariigiga (kaks rahvast on nii etnilises kui ka keelelises mõttes identsed), kuid sel juhul oleks tõusnud põlisrahva suhtarv vastselt loodud Komi Vabariigis praeguselt 25 protsendilt 40 protsendile, mis ilmselgelt poliitilises plaanis soovitav ei olnud.

Etnilisel kodumaal täheldatav vähemuses olemine on ebasoodne nimirahva õiguste kehtestamise seisukohast. Seda enam, et soome-ugri rahvad on regionaalsel vabariigi poliitilise elu tasandil oma rahvaarvuga võrreldes alaesindatud. Majanduselust aga – nt. ettevõtjatena – ei võeta üldse osa. Kõik see puudutab erakordselt rängalt keelekasutuse küsimust.

d) Suhtumine emakeelde

Erinevad sotsioloogia uurimused näitavad, et suhtumine emakeelde sõltub vanusest (vanemad inimesed tunnetavad emakeelt omasena ja ka kasutavad suuremal määral kui noored), elukohast (külaelanikud hoiavad oma emakeelest enam kinni kui linnaelanikud) ja haridustasemest (mida kõrgemat haridust omatakse, seda vähem peetakse tähtsaks emakeelt ja seda suuremal määral minnakse üle enamuse keelele).

Loomulikult leidub erandeid. Veel ei ole teada, mil määral on üldistatav arvamus, et soome-ugri vabariikide linnades ja pealinnades – subjektiivsete muljete põhjal – kasutatakse julgemalt oma soome-ugri emakeelt ja ka noorte teatud ringkondades tundub emakeele kasutamine levivat. Selle nähtuse uurimist annab veel oodata. Igal juhul pidasin ma juba 2004. aastal Tallinnas aset leidnud soome-ugri rahvaste maailmakongressi plenaaristungil soome-ugri keelte tuleviku võtmeks noori.

Viimasel paarikümnel aastal kasvas üles selline ülikooli lõpetanud generatsioon, mille üks osa välismaal – Eestis, Ungaris – õppis, see osa, kes ka koju tagasi pöördusid esindavad juba täiesti teistsugust nägemust, kui varasem generatsioon. Kolm Euroopa Liidus olevat soome-ugri keelt rääkivat riiki – Eesti, Soome ja Ungari – peaksid suurendama soome-ugri vabariikide ülikoolides toimuvat humanitaarõpingute toetamist, et tekiks uute vaadetega rahvuslik intelligents, kes mõistab emakeele ja kultuuri säilitamise tähtsust, ja teab ka, mida selle nimel teha tuleks.

Negatiivset suhtumist emakeelde soodustavad ka segaabielud. Praktiliselt on kõigis soomeugri-vene segaabieludes – sõltumata sellest, millist sugu on erinevad pooled – suhtluskeeleks vene keel. Vaevalt on kuulda kakskeelsetest peredest, sellest, et lastega suheldes segaabielude mõlemad pooled enda emakeelt kasutaks, seda enam on kuulda aga kakskeelsuse väidetavatest kahjulikest tagajärgedest.

3. Venemaa soome-ugri rahvaste ja keelte poliitiline keskkond

a) «Poliitkeeleteadus» ja «poliitarhitektuur»

Tahaksin kasutusele võtta uue mõiste, vähemalt oma ettekande ajaks, poliitkeeleteadus. See ei ole keeleteaduse mingisugune spetsiifiline, uus valdkond, tegu on vaid sellega, et Venemaa poliitika tunneb vahetevahel kutsumust end ka keeleteaduslikes küsimustes väljendada. Hic et nunc, siin ja praegu esitan näiteid kolmest valdkonnast. Need kolm valdkonda on keelepoliitika, semantika ja terminoloogia.

Keelepoliitika pädevusse kuulub keelte staatuse, nt. riigikeel, regionaalne riigikeel määratlemine, aga – tänu kõikvõimsale ja kõiketeadvale poliitikale – kas või keelte arengutaseme määratlemine.

Paar aastat tagasi oli Venemaa Riigiduuma hõivatud sellega, et välja selgitada, millisel arenguastmel on eesti keel võrreldes vene keelega. Sellises võrdluses vene keelega jääb ükskõik milline maailma keel kaotajaks. Sama juhtus ka eesti keelega, kuna eesti keel ei erista grammatilist sugu, täpsemalt tsiteerides: eesti keel ei erista он (on), она (ona) és оно (ono) isiklike asesõnade vorme, (vt. saksa: er, sie, es; inglise he, she, it jne.). Järelikult on eesti keel primitiivne keel, ja nagu selline, sobimatu selleks, et täidaks riigikeele funktsiooni, seega Eestis peaks olema riigikeeleks vene keel.

Mitte nii tõsine, kuid iseloomulik juhtum leidis aset veel 1950ndatel aastatel, kui poliitika otsustas, et mari keele erinevate mitmusetunnuste hulgas milline olgu omane kõnekeelele ja kirjakeelele.

Teiseks armastatud valdkonnaks poliitkeeleteaduses on semantika. Igal erialal, olgu see teadus, poliitika jne, on oma spetsiifiline sõnavara, terminoloogia. Seda pole küll kerge teostada, aga vääritimõistmise vältimiseks peaks vähemalt püüdma ses suunas, et oskussõna, termin oleks ühemõtteline. Ka poliitikas kujunesid välja omad terminid ja – vähemalt lääne kultuuris – on need enamasti ka ühemõttelised. Venemaa poliitkeeleteadus võttis osavalt üle ja kasutab läänes juba kodunenud oskuskeelendeid.

Sinisilmsed (vrd. saksa blauäugig ’naiivne’) lääne poliitikud, kes vene kolleegidega peetud arutelu käigus kuulevad tuntud oskussõnu, mõtlevad koduses kultuuriruumis kodunenud tähendustele, samal ajal kui vene arutelupartner hoopis muule. Näeme seda nii vähemuspoliitika, keelepoliitika, demokraatia- kui ka muude mõistete puhul.

Teisisõnu «Hääl on Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi käed!» (1 Moosese raamat 27:22), ehk oskuskeelend kuulub läänele, tõlgendus aga idale, EL aga ei pööra sellele tähelepanu, pigem usub meelsasti vene avaldusi sel viisil, nagu need kõlavad ja ei ole tema huvides otsida tõelist, varjatud tähendust. See on mugavam lahendus nii strateegilises kui ka taktikalises mõttes.

(Aga ma ei taha siin ja praegu aktuaalpoliitika küsimustega tegeleda; kui peab valima kahe «sojuzi» vahel, siis loomulikult valime Euroopa, kuid oleks parem, ka Euroopa enda huvides, kui kuuleksime – juba ainult ajaloolistest kogemustest õppides – Kesk-Euroopa piirkonna riikide häält jõulisemalt ELi ja Venemaa vaheliste suhete küsimustes.)

Terminoloogia valdkonnas toon esile vaid ühe küsimuse: vähemuse ja põlisrahva mõiste. Venemaa Föderatsioonis nimetatakse mittevenekeelseid rahvaid rahvusvähemuseks (национальное меньшинство), kuigi keeles on olemas ka põlisrahva (коренное население) väljend. Sellega kohtub ka veel 1920-30ndatel aastate ametlikus keelekasutuses.

Need kaks mõistet ei kattu. Kui rahvas elab oma etnilisel kodumaal – ka sel juhul, kui ta seal arvulises vähemuses on, nagu soome-ugri rahvad omanimelistel haldusüksustel – on ta põlisrahvas, mitte rahvuslik vähemus. Kui aga rahvas lahkub oma etniliselt kodumaalt, nagu seda tegid 18. sajandi teisel poolel marid, et põgeneda vägivaldse uskupööramise eest ja kolisid baskiiri maa-aladele – sel juhul on rahvas oma uuel kodumaal tõesti rahvusvähemus.

Kui veel arvesse võtta, et Venemaal on tundmatu small is beautiful või kleine Fische, gute Fische tähendus ja käsitus, loeb ainult see, mis on suur, väljend rahvusvähemus kannab juba algselt endas madalama klassi konnotatsiooni.

(Sellega on seletatav, et näiteks soome-ugri ilukirjanduse tõlkimise käigus kirjutatakse teosed ümber, ülendades need sel viisil kõrge vene kultuuri tasemele.)

Pöördume poliitarhitektuuri juurde. (Mõiste tõlgendust vaata ülal poliitkeeleteaduse juures.) Venemaal on sellel 18. sajandi teise pooleni tagasiulatuvad traditsioonid, ja neid traditsioone hoiavad meeleldi au sees ka Tsaari-Venemaa järglasriigid nii Nõukogude Liit kui ka Venemaa Föderatsioon.

Loomulikult käib jutt Potjomkini külast, mille päritolu asjatundjad kahtluse alla ei sea, seda enam käib aga vaidlus selle eesmärkide üle. Väljendi etümoloogia – juba jälle keeleteadus! – ulatub tagasi hertsog Potjomkini ja Dnepri jõe äärde ehitatud kulissideni.

Venemaa seadusloome – pean hetkel silmas vaid põlisrahva ja rahvusvähemustega seotud seadustikku –, aga ka kultuurielu on tulvil Potjomkini küla ilmingutest.

On soome-ugri vabariik, kus kõik poliitilised dokumendid, seadused, valitsuse määrused tõlgitakse nimirahva keelde, vaid selleks, et tõlge satuks kohe arhiivi, nimelt ei kasuta neid keegi. (Kunagi pakuvad suurepärast toorainet keeleteaduse uurimustele).

On ette tulnud, et soome-ugri rahvaste teatrifestivalil, mis ei toimunud Venemaal, etendati lastenäidendit ühes soome-ugri keeles – kuid seda näidendit ei esitletud kordagi soome-ugri vabariigis, ei enne ega ka pärast festivali.

Näidete arvu võiks (lõpmatuseni) suurendada. Hariduse ja keelekasutusega seotud küsimuste juurde pöördun allpool veel tagasi.

Poliitarhitektuuri teiseks intensiivselt viljeldud valdkonnaks on muuseumite ehitamine (nii sõna otseses kui ka ülekantud tähenduses), et tulevastele põlvedele saaks näidata, kuidas elas see või teine rahvas, samas kui antud rahvas – koos keele ja kultuuriga – aktiivselt eksisteerib.

Mulle tundub – ja mitte ainult Venemaa näitel –, et kuni ühe väiksearvulise rahva keelel ja kultuuril on võimalus ellujäämiseks, seni seda takistatakse, kui rahvast/keelt/kultuuri pole enam võimalik päästa, siis näideldakse toetamist ja ehitatakse muuseumeid.

b) (Reginonaalse) riigikeele staatus

Põhilised seadused (nt föderaalne põhiseadus, keeleseadus ja nende põhjal regionaalsed põhiseadused, keeleseadused, haridusseadustik jne.) kindlustavad keelte ja sel viisil ka rahvaste püsimajäämise. 1992. aastal omistati komi, 1995. aastal mari, 1998. aastal udmurdi ja 2001. aastal kahele mordva keelele regionaalse riigikeele staatus.

Riigikeel on keel, mis on kõlblik selleks, et teda elu kõigis valdkondades kasutatakse, see tähendab, rahuldab antud keele kasutajaskonna keelelised vajadused. Ülal, 2.b. punktis, ma juba mainisin keele mõjulepääsemise piiratust. Selle põhjuseks võib olla keele ebapiisav arengutase – see kehtib osaliselt ka Venemaa soome-ugri keelte kohta, sest terminoloogia-nõudlikes valdkondades (poliitika, haldusjuhtimine, majanduselu, mitmed teised teadusalad) puudub vajalik terminoloogia. On tõde, et poliitilise tahte ja antud kogukonna soovi korral on seda puudust võimalik üsna kergesti likvideerida. Seni aga, kuni puuduvad nii poliitiline tahe kui ka antud kogukonna positiivne suhtumine emakeelde – tugevneva etnilise nihilismi tõttu – teenivad keeleseadused pigem propaganda(masina) eesmärke.

c) Kool

Rahvuskoolide 1920. aastatel välja kujundatud võrk likvideeriti 1960. aastatel ja koos sellega lakkas olemast emakeeles toimuv õpetamine. Emakeel ise, sellega seotud kirjandus, kodulugu olid pikka aega fakultatiivsed ained. Selle tulemusena kasvasid üles (terved) põlvkonnad, kes ei tegelenud koolis oma emakeelega, kes seetõttu, ning ühiskonnas kogetava vähemusvastasuse tõttu, ütlesid lahti oma emakeele kasutamisest. Need põlvkonnad ei taha, ja enamuses ei olegi võimelised, kandma edasi oma esivanemate keelt.

Kool võib olla nii emakeele päästmise tegevuspaigaks – pidades silmas, et emakeel õppekeelena tõstab keele prestiiži –, kuid võib olla ka ükskeelsuse vahendiks. Poliitilises mõttes aga üks uus ala põhjendamatu ja positiivse propaganda jätkamiseks.

Eelkõige propagandistlike eesmärkidega statistikad ajavad meelsasti sassi emakeele (emakeelele suunatud) ja emakeelse õppe (kõigi ainete emakeeles toimuv õpe) ning riigikeele õppe (antud vabariigi mitte vene riigikeele vene õpilastele õpetamine).

Tegelikkusele vastav olukord on, et eelkõige külakoolide esimestes klassides toimub emakeelne õpe, kuid erialaainete ilmumisega saab õppekeeleks iseenesestmõistetavalt vene keel. Linnakoolides on soome-ugri keelte staatus nõrk.

Olukorda rikub ka see, et varem kohustusliku staatusega regionaalset komponenti (föderaalse õppekava umbes 30 protsenti) peab viimastel aastatel vastuvõetud muudatuste tõttu rakendama vaid võimaluste piires. Määratlus – võimaluste piires – pakub arvukaid ettekäändeid nii poliitika kui kooli juhtkonna jaoks.

4. Tulevikupilt

Ülalöeldu põhjal ei ole Venemaa soome-ugri keelte tulevikupilt just roosiline.

Armutuna tunduv tõdemus, et keelte päästmise ja arendamise suunas on võimalik ja peab püüdlema vaid sajatuhandest suurema kooseisuga soome-ugri rahvaste – karjalaste, ersade, komide, maride, mokšade ja udmurtide – puhul.

Minu äranägemise kohaselt on vajalik vähemalt nii suur ja võimalikult kompaktselt elav, murdeliselt jagunemata kogukond selleks, et nende keel oleks arendatav ja regionaalse riigikeelena kasutatav. Nii suur kogukond on võimeline oma lastele kooli ülal pidama, intelligentsi ja poliitikuid kasvatama. Tegelikult on see see suurusjärk, mille juurde kuuluks vabariigi staatus (erandina mainime 120 000-liikmelisi komi-permisid, kellelt võeti ära ka autonoomse ringkonna õigused ja kelle uue haldusjaotuse staatus – Permi Krai osana – kiirele assimileerumisele mõisteti). Vabariigi staatus käib koos teatud autonoomiaga, nt just keelepoliitika ja hariduse valdkonnas.

Venemaa soome-ugri ja samojeedi rahvaste suur osa elab 100 000- liikmelistest väiksemates kollektiivides, vaata 2002. aasta rahvaloenduse, etnilisest ja keele seisukohast mitte tingimata usutavaid, andmeid (neenetsid umbes 40 000, handid – umbes 30 000, mansid – umbes 12 000, vepsad – umbes 8000, sölkupid – umbes 4000, nganassaanid – umbes 1000, eenetsid – umbes 300).

Sellised väiksed grupid, kus emakeele oskamine ja omana tunnetamine on kaugel 100 protsendist, ei suuda kooli ülal pidada (ja ehk ei tahagi seda), ei ole piisavalt selliseid perekondi, kus veel räägitaks antud keelt, selle tagajärjel pole ka piisavalt lapsi, kes antud keeles kooli lõpetaksid, et nende tarbeks kooli ülal pidada, nagu ei koolitata ka pedagooge nii väikse kollektiivi tarbeks. Sel juhul peame rahulduma sellega, et registreerime kõik selle, mida tahame pärandada.

(Kahjuks mitte ainult Venemaal ei toimu virtuaalsete muuseumite ehitamine. Ka Lääne-Euroopa fondid annavad meeleldi märkimisväärseid rahalisi toetusi mõne keele, rahvagrupi või rahva väljasuremise dokumentatsiooniks – selle asemel, et keelte ja kultuuride säilitamisele ja arendamisele suunatud programme finantseeriksid.)

5. Keele päästmisega seotud ülesanded

Ülalpool oli juba juttu Venemaa soome-ugri keeltega seotud keelte funktsioneerimise tingimustest, ning nende puudumistest. Puuduste, takistuste kõrvaldamine on juba iseendast piisav keelte päästmiseks.

Kokkuvõttes: on vaja luua keele säilimiseks ja arendamiseks soodsad poliitilised ja majanduslikud tingimused.

Vajalikud sammud:
- keeleseaduse loomine ja kehtestumise kindlustamine,
- elanikkonna veenmine emakeele kasutamise huvides, rõhutades kakskeelsuse, kahes kultuuris kasvamise eeliseid – erilist tähelepanu pöörates segaabieludele,
- emakeele laialdase kasutamise soosimine poliitilises ja ühiskondlikus elus,
- riigikeelele esitatud nõudmiste, vajaduste rahuldamine: keelearendus, keeleuuendus, terminiloome teostamine.

Tähtis ülesanne on emakeelest lahti ütlevate noorte tagasi võitmine. Psühholoogilise veenmisega samaaegselt peaks õpetama noortele nende esivanemate keelt. Selleks on erinevad lahendused. Viimastel aastakümnetel on erakordselt populaarne keelekümbluse (immersion) meetod, mida katsetati ka mõne soome-ugri rahva puhul – väidetavalt edukalt. Kuid keelekümblus toob püsivaid tulemusi vaid sel juhul, kui ta ehitub keelekasutuse protsessi, see tähendab, et pärast edukat keele ellu äratamist lasteaedades ja koolides ühtviisi kasutusele jääb. Kõik muu on vaid uus ja mitte enam venelaste ehitatud Potemkini küla.

6. Terminoloogia scholaris* Школьная терминология projekt

Selle punkti all tahaksin teavitada ühest paljulubavast, edutõotavast projektist. Lähtudes juba ülalpool nimetatud tõsiasjast, et peredes väheneb emakeele kasutamine, ja lapsed omandavad üha vähemal määral oma vanemate, või pigem oma vanavanemate keele (sel puhul kerkib üles ka küsimus, et kas me võime rääkida noorte puhul mingist oma soome-ugri emakeelest, ja kas ei ole paikapidavam oletada et emakeeleks on vene keel), pean ma keelte päästmise viimaseks institutsionaalseks tagatiseks kooli. Aga seda vaid juhul, kui kool antud soome-ugri keele puhul ei toimi üleval pool tutvustatud meetoditele toetudes, vaid pöördub tagasi 1960ndatel aastatel katkestatud praktika juurde, kõigi kooliainete soome-ugri emakeeles toimuva õpetamise juurde.

Rahvusvaheline kogemus näitab, et see tõstab keele prestiiži, kui ta on hariduse keel. Regionaalse riigikeele staatusega soome-ugri keelte laialdase koolides levimise kaks tingimust on: poliitiline tahe ja keele arengutase. Spetsialistina tegelen vaid teise tingimusega.

2010. aastal soovitasin, et peaks uuesti välja töötama kooliainete oskussõnavara. Kasutan sõna uuesti seetõttu, et aastatel 1920 kuni 1960 oli olemas rahvusliku kooli institutsioon, kus õpetus toimus emakeeles ja aastatel 1920 kuni 1930 töötati välja õppeainete terminoloogia. Terminiloome mõte on luua kõigi ainete emakeeles õpetamiseks vajalikud eeldused. Teada-tuntud tõsiasi, et kui keelekasutus piirdub vaid teatud teemadega (näiteks ainult vanaemaga on võimalik rääkida ploomimoosi keetmise peensustest), siis algab keeles pöördumatu erosiooni protsess.

Kõigepealt kujuneb välja omanäoline diglossia: teatud teemadel on võimalik suhelda ühes, teatud teemadel teises keeles, mis lühikese aja jooksul viib uue ükskeelsuseni, mis tekitab kahjusid algsele emakeelele. Võib ka ette tulla, et lapselaps ei armasta ploomimoosi või ei huvita teda selle keetmise tehnoloogia, rääkimata sellest, et vaene vanaema võib surra ja ei olegi enam kellega ses küsimuses mõtteid vahetada. (Laste tulevane põlv aga hakkab uskuma et ploomimoos kasvab toidupoes, väikses purgis.)

Euroopa Parlamendi heaks kiidetud – ehk 2008. aastal? – ja algselt Venemaa soome-ugri rahvaste toetuseks mõeldud, seejärel õnnetul moel, Euroopa Nõukogu poolt Venemaa poolele üleantud, ja sestsaadik Regionaalse Arengu Ministeeriumi valduses oleva raha (algselt 2,5 miljonit eurot) kasutamiseks kuulutati välja konkurss.

Soome-ugri Ülikoolide Assotsiatsioooni Venemaa liikmete hulgast andsid ühise taotluse Sõktõvkari, Saranski, Iževski ja Joškar-Ola ülikoolid, mille eesmärgiks oli kümne kooliaine terminoloogia väljatöötamine viies suures soome-ugri keeles (erza, komi, mari, mokša, udmurdi). Taotluse, mille aateline juhendaja oli János Pusztay, andis sisse Sõktõvkari Riiklik ülikool, ja seda koordineeris Marina Fedina, üks tolleaegseid ülikooli õppetooli juhatajaid, samas koondas ta taotluse komi keelt puudutavad tööd. Aleksej Rodnyakov Saranski ülikooli kaastööline oli kaaskoordinaator ning koordineeris samas ka erza ja moksa keele töid. Iževski ülikooli dekaan Ljubov Fjodorova ja Joškar-Ola ülikooli õppetooli juhataja E. Gusyeva olid antud keeltega seotud tööde koordinaatorid.

Umbes kümne kuu jooksul teostus projekt, millest võttis osa mitu tosinat asjatundjat, tulemuseks 5x10=50 väikest terminoloogia sõnastikku 40-100 lehekülje mahus.

Sõnaraamatute struktuur: esimeses tulbas anname termini antud soome-ugri keeles, teises tulbas venekeelse vaste, kolmandas aga lühida annotatsiooni – antud soome-ugri keeles. Sõnastiku lõpus on leitav vene-soomeugri sõnaloend.

Sõnastikud kiitis heaks antud soome-ugri vabariigi õigekirja ja terminoloogia komisjon.

Väljaannetel esineb EU, venemaa Regionaalse Arengu Ministeeriumi ning Collegium Fenno-Ugricumi (Ungari) logo. Trükitööd sooritati Saranski ülikoolis, väljaandmiskohana on märgitud nelja soome-ugri ülikooli ning Badacsonytomaj, Collegium Fenno-Ugricumi asukoht. Kõigis 50 väljaandes on loetav projekti aatelise juhendaja eessõna, kus ta võtab kokku projekti olemuse.

Oleks hea, ja siin pöördun ma Schöpflin Györgyi, Euroopa Parlamendi esindaja poole, kui seda silmapaistvat ja kasulikku projekti võiks tutvustada Brüsselis või Strasbourgis, et otsustajad näeksid mis eesmärki kandis nende poolt heaks kiidetud toetus.

Projekt on edukas vaid juhul, kui terminoloogia sõnaloendi põhjal sünnivad uued emakeeles kirjutatud õpikud, ja võib alata ainete emakeelne õpetus. Mulle on teada, et senini algas katse korras kahes soome-ugri vabariigis (Komimaal ja Mari Elis) ühe-kahe õppeaine emakeelne õpetus, ja nii pedagoogid kui ka õpilased on sellest innustatud. Udmurdi Vabariigi haridusministeerium on nõus toetama emakeelsete õpikute kirjutamist.

7. Lõppsõna

Palju räägitakse biodiversiteedi säilitamise tähtsusest ja palju raha – kuigi asjatundjate arvates mitte piisaval määral – kulutatakse selle eesmärgi nimel.

Palju vähem räägitakse keelelisest ja kultuurilisest mitmekesisusest. Suurtel rahvusvahelistel organisatsioonidel – ÜRO, UNESCO, Euroopa Liit jne – on deklaratsioonid, soovitused, mis rõhutavad keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse tähtsust, praktika aga näitab, et assimilatsioon tugevneb nii maailmamastaabis kui ka mitmerahvuselistes riikides.

Keelelise-kultuurilise mitmekesisuse kadumisega kaasnevad esialgu veel etteaimamatud tagajärjed ka biodiversiteeti puudutavalt.

Saan suurepäraselt aru, et eelmainitud sammudega pole võimalik peatada ei globaalset ega multietnilist, mitmekeelsetes riikides toimuvat assimilatsiooniprotsessi, küll aga on võimalik seda aeglustada.

Kahjuks peab ja tuleb ka seda minimaalset tulemust eduks pidada. Kuid ka selleks on vajadus protsessist puudutatud riikide koostööle, puudutatud rahvaste tahtele. Mõjutamine või nõusse saamine on palju raskem ülesanne kui ametialane keelepäästetöö lõpuleviimine.