Erkki Koort ⟩ Kas Ukraina rünnak algas tammi õhkimise tõttu või vaatamata sellele?

Kahhovka tamm, mille Vene väed õhkisid Foto: Twitter@Osinttechnical

• Tammi õhkimisega püüdis Venemaa haarata initsiatiivi.
• Katastroof mõjutab Ukrainat järgnevatel aastakümnetel.
• Idiootsena mõjub mõne riigikogu liikme arvamus Ukraina süüst selles.

Venemaa õhkis Kahhovka tammi ilmselt luureinfole tuginedes initsiatiivi võtmiseks, et sundida Ukrainat võimalikest rünnakusuundadest loobuma, kirjutab julgeolekuekspert Erkki Koort.

Kahhovka tammi õhkimise aeg ei olnud valitud suvaliselt. Info, et tamm on mineeritud, oli olemas juba eelmisel aastal, kui Venemaa taganes kindral Surovikini ehk Armageddoni juhtimisel Hersonist. Toona lasti õhku ainult sild, et takistada ukrainlaste edenemist. Mäletatavasti pommitasid seda silda Venemaa varustusteede häirimiseks ka Ukraina relvajõud, kuid mitte tammi ennast.

Venemaa tegevus on selge sõjakuritegu, sest on keelatud rünnata objekte, mille tagajärjel vallandub kontrollimatu jõud. Üleujutuse põhjustamine on kindlasti selline kontrollimatu jõud. Kahju ühiskonnale ja keskkonnale on üüratu. Tegu näitab ilmekalt Venemaa sõjapidamise eripära, mis on endiselt kusagil keskajas ega lase ennast mingitest rahvusvahelistest kokkulepetest häirida. Aegade jooksul on sõjapidamises jõutud selleni, et sõdu peavad sõjaväed. Venemaa lähtub oma sõjapidamises jätkuvalt kogu ühiskonna vastasest surmavast tegevusest. Ka Belgorodi oblastis käivad lahingud lähtuvad põhimõttest, et vaenlase kontrollitud territooriumil on ainult vaenlased. Venemaa sõjapidamise eripärad tulevad erilise brutaalsusega esile.

Ärgem nimetagem seda terrorismiks, sest see on sõjakuritegu ja erinevalt terroriaktidest sõjakuriteod ei aegu.

Kas Venemaa maine läks ka ühes selle katastroofi põhjustamisega allavett? Ei, ei läinud. Need, kes enne Moskooviast ei pidanud, said kinnituse, et venelased on valmis suurteks sigadusteks. Need, kes Venemaad hukka mõistnud ei ole, ei teinud seda ka nüüd. Mõned riigid, nagu Hiina, väljendasid muret, sedastamata, keda nemad tammi hävitajaks peavad. Siinjuures mõjus lausa küünilisena Eesti riigikogu liikme avaldus, et Ukraina võib hoopis ise süüdi olla. Jah, neid inimesi on ka meil.

Miks Venemaa seda ikkagi tegi? Peamine põhjus oli püüd haarata sõjas initsiatiiv, killustada ja ajada vastast segadusse. Loomulikult mõjutab katastroofiga tegelemine Ukrainat ning hajutab tähelepanu, kuid ta ei kaota kuidagi initsiatiivi. Kiievi planeerimine pidi olema sellega arvestanud ning olukord polnud täiesti ootamatu.

Tõsi, suurem osa üleujutatud alast asub Venemaa okupeeritud kaldal ja tulvavesi hävitas Venemaa kaitserajatisi. Samas lõi Moskoovia sellega enesele suure kaitserajatise. Vähemalt püüdis. Esiteks kaitses läänest Dnepr, millel olid siiski kindlad kaldad. Nüüd on ebamääraste piirjoontega üleujutus ja lisaks on pinnas ka peale tulevavee vajumist veel pikalt pehme. Vaatamata veetaseme alanemisele üleval pool tammi ei võimalda see ka seal rünnakuid korraldada, sest veekogu põhi on valdavalt mudane ega kuiva kiiresti.

See tegu seob ukrainlaste ressurssi, kes ei saa erinevalt okupantidest ignoreerida tsiviilelanikkonna kannatusi. Probleem on mõlemal kaldal, kuid Venemaa okupeeritud alade inimesed ei saa ka abi. Okupandid neid ei päästa ega luba seda teha kellelgi teisel, ka neil endil mitte. Kahtlemata lükkab katastroof liikvele vähemalt ajutise siserände.

Miks Venemaa seda just nüüd tegi? On selge, et õhkimist ei pandud toime lihtsalt ühel suvalisel ööl hetkeajendil. Nii suure katastroofi tekitamise põhjuseks pidi olema info, mida me täna ei tea, kuid võime aimata. Võimalik, et Vene luure sai teada rünnaku kuupäeva ning Ukraina segadusse ajamiseks korraldatigi rünnak.

8. juunil algas rünnak Vene vägede vastu lõunas. Me ei tea, kas see oligi samale päevale planeeritud või lükkas Venemaa sõjakuritegu seda edasi või käivitas just see sündmus vastupealetungi. Ärgem nimetagem seda terrorismiks, sest see on sõjakuritegu ja erinevalt terroriaktidest sõjakuriteod ei aegu.