JUHTKIRI ⟩ Mürgitatud riigikogu

Häbi enam pole. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Eelnõude hääletuste sidumine valitsuse usaldusega on erandlik lahendus.
• Nüüdsel ajal üritatakse usaldusküsimusega pikka obstruktsiooni vältida.
• Valitsus ja riigikogu peaksid mõtlema, kuidas poliitika allakäiku Eestis peatada.

Ehkki valitsuse otsus siduda peretoetuste eelnõu ja maksud riigikogus usaldusküsimusega pole üllatav, ei tohi me seda pidada loomulikuks asjade käiguks. Eelnõude hääletuste sidumine valitsuse usaldusega on küll põhiseaduses antud võimalus, kuid siiski erandlik lahendus, mille kasutamiseks on kindlad põhjused.

Eeskätt on see mõeldud selleks, et valitsus saaks selgust, kas tema poliitikale on riigikogus piisav toetus või tuleb tunnistada selle puudumist ja luua võimalus uue, laiema toetuspinnaga valitsuse moodustamiseks. Eelnõu usaldusküsimusega sidumine on oluline eeskätt vähemusvalitsuse korral, kellele see võib olla ainus tee oma poliitilist tahet ellu viia.

Praegu on Reformierakonna, Eesti 200 ja SDE koalitsioonil märtsivalimiste järel riigikogus 60 kohta 101st ning pole kuulda, et koalitsioon mureneb. 60 häält! Ainuüksi see arv kinnitab, et eelnõude sidumisel usaldusega on midagi valesti.

Tõsi, eelnõude sidumine usaldusküsimusega võimaldab neid palju kiiremini vastu võtta kui tavamenetlusel. Seda argumenti kasutati 2009. aasta veebruaris, kui Andrus Ansipi valitsus võttis nii vastu negatiivse lisaeelarve. Siis paistis, et nn masust väljatulekuks on seda kiirelt vaja, kuid Pandora laegas avanes ja selline tava hakkas korduma. Näiteks 2015. aastal sidus maksuseadused kiire menetluse huvides usaldusküsimusega Taavi Rõivase valitsus.

Eelmises riigikogus polnud see enam üldse võõras. 2020. aastal seoti usaldusküsimusega teise pensionisamba reform ja mullu samuti mitu eelnõu.

Usaldusega sidumise ajendiks pole üldiselt see, et meil oleksid olnud vähemusvalitsused või mingi küsimusega on nii kiire, et riigikogu tavamenetlus ei kõlba. Selle peaajendiks on n-ö lootusetu obstruktsiooni ähvardus.

Praegused obstruktsiooni eesrindlased esitavad juba 1000 ja enam muudatusettepanekut, et parlament täielikult lühisesse viia.

Kui varemalt piirdus tõsine obstruktsioon 100 või pisut enama muudatusettepanekuga, mida oli võimalik koos vaheaegadega pikkadel ööistungitel siiski läbi hääletada, siis praegused obstruktsiooni eesrindlased esitavad juba 1000 ja enam ettepanekut, et parlament täielikult lühisesse viia.

Sestap pole ka mõtet imestada, miks valitsus näeb ainsat väljapääsu need eelnõud enne teist lugemist usaldusküsimusega siduda, et pikka obstruktsiooni vältida. Kas see teeb parlamentaarse protseduuri kuidagi paremaks? Vastupidi, see hoopis tasalülitab riigikogu. Seega peaks opositsioon ja eriti selle nägu kujundav EKRE endalt küsima, kas parlamendi väljalülitamine, et mitte öelda riigikogu mürgitamine ongi nende tegelik soov.

Praeguse olukorra erilisust aga joonib alla see, et valitsusse kuuluvad erakonnad ei küsinud enne valimisi mandaati sellisteks maksumuudatusteks, mida nüüd tehakse. Isegi eeldusel, et need muudatused on vajalikud, on ränk eksimus ikkagi see, et enne valimisi vajalikest asjadest ei räägitud.

Vähim, mida valitsus selles üdini magedas olukorras teha saab, on muuta esitatud eelnõusid vähemalt enim valulist vastukaja tekitavates osades.

Kõik valitsuse ja riigikogu liikmed peaksid aga mõtlema esimeses järjekorras sellele, kuidas poliitika allakäik Eestis peatada.