Juhtkiri ⟩ Brüsseli diktaat osutus ametnike diktaadiks

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Eesti ametnikud poogivad eurodirektiividele külge lisanõudeid.
• See probleem avastati üsna juhuslikult.
• Poliitikud peavad olema tähelepanelikumad.

Bürokraatlik mugavus on tekitanud olukorra, kus eurodirektiividele lisanduvad Eesti ametnike omaalgatuslikud nõuded, suurendades niiviisi jutte Brüsseli diktaadist ja näidates samas vajadust euronõuete inventuuri ja nende täpsema käsitlemise järele.

Esmaspäevane Postimees kirjutas sellest, kuidas Eesti ametnikud on avastanud, et eurodirektiivile annab külge pookida mingisuguse lisanõude või -seadusi, sest nii ei peaks välja töötama kaht eraldi seaduseelnõu, aga eurodirektiivi seaduseelnõu võimaldab hakkama saada vaid ühega. Kaks ühes – kõlab kui supermarketi reklaamikampaania.

Paraku on tegemist antireklaamiga Euroopa Liidule. Kui ametnike elu muutub sellevõrra kergemaks, muutub samavõrra raskemaks Euroopa Liitu toetavate poliitikute elu, kes peavad valijatele pidevalt seletama, kuidas Brüssel Eesti elu justkui dikteeriks ja kuidas EL pidevalt «föderaliseerub». Tegelikult föderaliseerivad Eestit siinsed ametnikud, mitte Brüssel.

Euroopa Liidus kehtib subsidiaarsuspõhimõte, mille järgi otsustatakse ELi tasemel nii vähe kui vaja. See tähendab, et liikmesriigil on küllalt suur otsustusõigus. Muidugi pole subsidiaarsus kivisse raiutud ja alati on Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide vahel olnud pinge, kes mida otsustab. Seega on teatud määral küsimus ka võimus. Paraku näeme praegu, et Eesti on ise andnud otsustusõigust käest, pookides ametnike soovitud seadustele juurde Brüsseli märgi.

Eurodirektiivide lugu kinnitab vana stereotüüpi sellest, et eestlased on paavstilikumad kui paavst ise. Eurodirektiivid ei ole täht-tähelt järgitavad, vaid soovitusliku iseloomuga, kuid Eesti ametnike mugavus on tekitanud olukorra, kus eurodirektiivi võetakse siin kui püha lehma.

Eurodirektiivide lugu kinnitab vana stereotüüpi sellest, et eestlased on paavstilikumad kui paavst ise.

Eurodirektiivide probleem selgus täiesti juhuslikult, kui riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Liisa Pakosta (Eesti 200) hakkas ühel eurodirektiivil näpuga järge ajama ja leidis sealt Eesti ametnike enda lisatud asju. Säärane leid on tervitatav, kuid annab paraku märku sellest, et Eestis puudub korralik parlamentaarne filter eurodirektiivide vastuvõtmisel.

Kõrvallehekülje Postimehe Mõttekojas ütleb Pakosta, et nüüd peab iga ministeerium välja tulema kolme ettepanekuga, kuidas muuta eurodirektiivide vastuvõtmine paremaks. Eurobürokraatia on kahtlemata mahukas ja see nõuab tugevat ettevalmistust ning kursis olemist Euroopa õigusega. Praegu paistab probleem olevat kaheastmeline – kõigepealt tasand, kus meie esindajad Euroopa Liidus peavad läbirääkimisi eurodirektiivide üle, ning tasand, kus need direktiivid kodumaal seadusteks vormitakse.

Järelikult tuleks läbi mõelda nende tasandite omavaheline suhtlus ja küsida, kuidas parandada eurodirektiivide vastamist Eesti huvidele. Teiseks tuleks mõelda eurodirektiivide inventuurile – võib arvata, et Pakosta leid pole ainus omataoline, vaid Eesti ametnikud on jõudnud 19 Euroopa Liidus oldud aastaga veel seadusi direktiividele külge pookida. Igal juhul peavad ametnikud loobuma bürokraatlikust mugavusest ja poliitikud olema tähelepanelikumad euroseaduste vastuvõtmisel. See on meie kõigi huvides.