Koondada riigiettevõtted ühe omandusüksuse alla on maailmas mitmel pool levinud praktika. Ka Eestis pole see uus idee. Teemaga on ametnikud tegelnud vähemalt Juhan Partsi valitsuse ajast ja väidetavalt on asja arutatud isegi nii ammu kui KMÜ võimuperioodil.
Muudatuste eesmärk on üldiselt arusaadav. Riigile kuulub umbes 40 ettevõtte osalusi ning vähemalt aeg-ajalt tuleks üle vaadata, milliseid neist on mõtet pidada. Suured transpordifirmad Eesti Raudtee ja Estonian Air on kunagi müüdud, nüüd aga tagasi riigi rüpes. Kaua hoitud Telekomi aktsiad tehti hiljuti rahaks. Riik ehitab maju, korraldab lotomänge ja põletab loomakorjuseid. Kogu see konglomeraat näib kokku suhteliselt juhuslik. Pole sugugi ülearune nende ettevõtete missioon ja eesmärgid uuesti läbi mõelda ning selgelt sõnastada.
Hansapanga ja Swedbanki taustaga Erkki Raasuke kirjutas kahe Arengufondi mehe abil kokku mõtted, mida selle komplektiga edasi teha. Saab majandada tõhusamalt, käsitledes riigifirmasid ühe kontsernina – sama tehakse suuremates era- või noteeritud ettevõtetes. Ning võimalik loodav omandiüksus peaks olema ka koht, kus kujuneb pädev hinnang riigiettevõtete tegevusele ja saab alustada täiesti uusi projekte.
Valdkonnas on olemas laialdane rahvusvaheline kogemus OECD analüüsidest, Singapuri Temasekist kuni Soome omandusüksuseni välja. Meie riigikontroll kritiseeris mõne aasta eest põhjalikus ülevaates Eesti riigiettevõtete killustunud juhtimist. Tekib küsimus, miks ikkagi pole tehtud ära palju rohkem kui riigifirmade tippjuhtide töölepingute standardiseerimine.
Ühe võtme vastuse leidmiseks annab Raasukese diskussioonipaberis leiduv viide Soome riigi omandusüksuse loomise taustast: «Ajalooliselt on Soomes kolmel või neljal korral proovitud riigi äriühingute haldamist koordineerida, kuid varasemalt on kõik katsed ebaõnnestunud. Põhjuseks on eri ministeeriumide lahknevad huvid ning päevapoliitilised argumendid.»
Täpselt sama seisu näeme praegu ka Eestis. Riigifirmade valitsemine on laiali jagatud. Enamik jääb majandusministeeriumi alla, kuid ka rahandusministeeriumil ja keskkonnaministeeriumil on käes olulised paketid. Pilt saab veelgi poliitilisemat värvi, kui vaadata nõukogude koosseisu. Kuidas ka ei tahaks seda diskussiooni puhtmajanduslike argumentide raames hoida, ei pääse võimuerakondadevahelise tasakaalu küsimusest. Poliitilise kokkuleppeta ei looda riigi äriühingute toetuseks nagunii ei Eesti Investeerimisettevõtet (EIC) ega ka mingisugust muud struktuuri.