Riigi keskvõim on omavalitsuste suhtes olnud ühelt poolt väga helde, jättes neile haridusasutuste juhtimise üle täieliku otsustuspädevuse, kuid teiselt poolt kitsarinnaline ja hoolimatu, muretsemata, kuidas omavalitsused tegelikult oma ülesannetega hakkama saavad. Aastakümneid on tähelepanuta jäänud venekeelsete omavalitsusjuhtide vastutöötamine koolide eestikeelseks muutmisele, mis polekski nagu kellegi asi. Maapiirkondade arengu järele õhkavad poliitikud sageli ei hooli, kui oma otsustuspädevust kasutades sulgevad vallajuhid ka selliseid koole, millel oleks perspektiiv edasi kesta. Riigi kitsarinnalisus väljendub vajaliku rahaga koonerdamises, hoolimatus aga pilgu kõrvale pööramises.
Ka seda ei taheta näha, kui omavalitsus on muutnud enda hallatavate asutuste juhtide kohad sisuliselt kambakraatlikuks mängumaaks. Sellisele järeldusele viib suur hulk kurbi lugusid haridusasutuste juhtide pillutamisest, kus oma ala parimaid asjatundjaid ja edukaid juhte ei lasta kohalt lahti mitte nende halva töö ja suutmatuse pärast teenida vääriliselt kogukonda, vaid eriarvamuste pärast valla juhtkonnaga. Meedia on regulaarselt selliseid lugusid kajastanud.