KRISTA ARU ⟩ Kultuuripärandi talletamine on digiajastu «isamaa kohus»

Krista Aru Foto: TPM

Need ajad, mil suure õhina ja rõõmuga üheaegselt Tartus, Tallinnas ja Pärnus digiteeriti ajalehe Perno Postimees aastakäike, on ammu möödas. Aastatel 2018 – 2023 kestnud riiklik digiteerimiskava, kus dokumentide, fotode, kunstiteoste, raamatute digiteerimine on mõistuspäraselt ja vajaduste järgi jagunenud eraldi projektideks mitmete mäluasutuste ja digiteerimistööde teostajate vahel, kehtestas ka digiteeritule ühtlased ja tänapäevased tehnilised nõuded ja standardid ning tulemuse üle võib rõõmustada, kirjutab Tartu Ülikooli raamatukogu direktor Krista Aru. 

Nii on saavutatud olukord, kus originaal, olgu selleks haruldane klaasnegatiiv või Kristian Jaak Petersoni käsikirjaline ning omapäraste illustratsioonidega «Päevaraamat», Otto Wilhelm Masingu 1795. aastal ilmunud «ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele», võib korrastatult ja arhiivimappidesse pakendatult seista mäluasutuste hoidlates, kuid uurimistöö selle kallal võib aina kesta ja ikka ja jälle uuesti alata.

Peamine küsimus, mis vajaks igast üksikust asutusest ja tema soovidest kaugemat sihti või püüet, on see, kuidas meie digitaalne kultuuripärand võimalikult rohkem ja sihipärasemalt kasutust leiaks, olgu siis ettevõtluses, elukestvas õppes, inimeste sotsiaalses olemises või hoopis keskkonnahoius.