Küsimus ei ole selles, nagu ei oleks inimestel piisavalt infot, vaid selles, et infot on üha rohkem ja üha raskem on hinnata, millist allikat usaldada. Internetis levib kõige pöörasemaid vandenõuteooriaid, põhistamata alternatiivravi meetodeid, hullumeelseid ideoloogiaid ja pseudoteaduslikke maailmakäsitlusi. Ja kõike seda läbisegi tõese informatsiooni ning tehisaru genereeritud video- ja pildimaterjaliga, mis võib ära petta isegi hea meediakirjaoskusega inimese. Rääkimata kanalitest, mis toodavad hästirahastatud ja mõjusat propagandat.
Selles meediapakkumise kaleidoskoobis on pika ajaloo ja kõrge usaldusväärsusega ajakirjandusväljaannetel täita senisest kaalukamgi roll. Nagu majakad, on nad seisnud ja seisavad endiselt tegelikkuse objektiivse kajastamise eest. Demokraatlikes riikides on vaba ja sõltumatu ajakirjandus ka üks õigusriikluse põhilisi tagatisi. Kus vaba ajakirjandus on alla surutud, seal on ühiskond palju kergemini manipuleeritav.
Samas on ajakirjandusel üha keerulisem oma rolli täita, eeskätt seetõttu, et sõltumatuse säilitamiseks peavad väljaanded olema majanduslikult jätkusuutlikud, mis praegustes reklaami- ja levitingimustes on muutunud üha keerukamaks. Suur osa reklaamirahast on läinud rahvusvahelistele sotsiaalmeediaplatvormidele, kes ise ajakirjanduslikku sisu ei tooda, vaid elavad oma kasutajate toodetud ja jagatud sisu arvel. Samas on infoküllus internetis võõrutanud inimesed arvamusest, et ajakirjandusliku sisu eest tuleb maksta.
Tänapäeva infosõdade maailmas on vaba ajakirjandus ühiskonna esimene ja vältimatult vajalik kaitseliin. Valitsuse plaanitud ajakirjanduse käibemaksutõus nõrgendaks Eesti kaitsevõimet.
Eesti ajakirjandus on veel iseäranis raskes olukorras: väikeses keeleruumis ei ole ka suurimatel väljaannetel võimalik oma tellijate hulka kasvatada sellisel viisil, nagu seda on saanud teha New York Times või isegi Helsingin Sanomat. Ja Eesti maakonnalehtede olukord on veelgi hullem.