JUHTKIRI ⟩ Ukraina vastupealetung kütab kirgi – ja eriti veel Moskvas

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Enne vastupealetungi andis Ukraina psühholoogilisi lööke.
• Läbinägelikumad valmistuvad Venemaal kaotuseks.
• Globaalne lõuna oma seisukohtadega on probleem.

Ukraina president Voldõmõr Zelenskõi ütles usutluses Wall Street Journalile lõpuks seda, mille suhtes jäi äsja Eesti ajakirjanikega suheldes kidakeelseks. Ukraina on vastupealetungiks valmis, kinnitas ta.

Mõistagi ei rääkinud Ukraina riigipea ka WSJ-le, kus ja millal Ukraina alustab, aga see oli kõige selgem ja enesekindlam sõnum, mis tuli ajal, kui õhk on ootusest ärev. Zelenskõi sõnul oleks lisaressursse veel juurde vaja, aga enam pole võimalik oodata.

Mõni vaatleja juba leiab, et vastupealetung ongi alanud: droonirünnakuga peamiste sõjasüüdlaste elamurajoonile Moskva lähedal ning Ukraina poolel võitlevate Vene vabatahtlike tungimisega Belgorodi oblasti piiriäärsesse Šebekino linna.

Ehkki mõlemad sündmused tekitasid Kremlis paraja paanika, on siiski ilmne, et Ukraina pole oma täit võimsust sugugi rakendanud, vaid tegemist on tugevate psühholoogiliste löökidega, mida Kiievil pole isegi tark enda kontole kirjutada.

Küll aga võib see tekitada segadust Venemaa kaitseplaanides, sest mida suurem ebakindlus valitseb Vene tagalas, seda lihtsam on ukrainlastel okupeeritud alasid tagasi võita.

Soodsate asjaolude hulka kuulub ka Wagneri eraarmee tagasitõmbumine Bahmutist, kus Vene pool kaotas ligi aasta kestnud võitluses oma sõdureid umbes seitse korda rohkem, kui kaotas Ukraina armee.

Zelenskõi sõnul oleks lisaressursse vastupealetungiks veel juurde vaja, aga enam pole oodata võimalik.

Wagneri juht Jevgeni Prigožin on oma tegevustes järjest ennustamatum, külvates vihapritsmeid Vene kaitseministeeriumi ja väejuhatuse poole ning minnes nüüd vastuollu ka tšetšeenide üksustega.

Julgemad analüütikud, nagu Andrei Piontkovski, ennustavad, et Prigožin, kes arvestab selgelt Venemaa kaotusega, on vajalik neile kavalpeadele Venemaa juhtkonnas, kes otsivad sõja kaotuse korral olukorrast väljapääsu. Nad vajavad sellist armeed süüdistavat jokkerit, et säilitada tema abiga oma mõjujõud ja varandus. Venemaa tulevikku ei otsustata lähiajal valimiskastide juures, vaid seda teevad eri rühmitused relvastatud jõule toetudes.

Praegu on vara hinnata, kas nii läheb ja kas selles Vene relvarühmituste pusles on koht ka Venemaa Vabatahtlike Korpusel, kes võib segaduse perioodil, nn smuta ajal oma liikmeskonda ja mõjujõudu ootamatult suurendada.

Need küsimused on õhus, aga viitavad seni laskmata karu naha jagamisele.

Ometi on meil põhjust uskuda, et Ukraina vastupealetungi ei oota mitte ainult meie, vaid ka venelased, alustades sõjakurjategija Prigožinist ja lõpetades sõjakurjategijatega Kremli ladvikus. Kuni ukrainlased pole oma kaarte täie jõuga välja käinud, nad lihtsalt ei tea, millisele tulevikule panuseid teha.

Ja sama ootusärevus valitseb kogu maailmas. Indoneesia, mis on oma ligi 300 miljoni elanikuga nn globaalse lõuna mõjuvõimas esindaja, tuli Singapuris Aasia kaitsekonverentsil välja oma tule-eile-meile-rahuplaaniga Ukrainale, mis külmutaks konflikti praegusel rindejoonel. Ehk see, mis Ukrainast ja Euroopast vaadates paistab arulage, ei paista sellisena Jaava saarelt.

Eks kõneleb see muuhulgas sellestki, miks Eesti peaministri Kaja Kallase osalus kaugel Singapuris toimuval julgeolekufoorumil on sedapuhku väga tähtis.