Kuid see oli naiivne lootus. 27. mail Postimehe lisas AK ilmunud intervjuu Tallinna Ülikooli antropoloogialektori Joonas Plaaniga tiražeerib tões ja vaimus Vince’i seisukohti kliima- ja rändeküsimustes. Hambapasta on tuubist väljas ja sinna tagasi seda enam ei topi. Ent kuna Gaia Vince ja tema teose eestikeelsed kommenteerijad näivad olevat hoopis rohkem kursis kliima kui migratsiooniga, on mõned kommentaarid ikkagi vajalikud.
Raamatu strateegia on lihtne: kõigepealt kütta lugejas üles parajalt tugev kliimaärevus, siis aga näidata, et kliimamuutuste lahendus on sadade miljonite inimeste ränne soodsama kliimaga põhjapoolsetesse piirkondadesse ning neile seal kaasaegsete elamistingimuste loomine.
Jõulises, räppivalt minimalistlikus stiilis lükatakse raamatu esimestes peatükkides lugeja ette maailmas juba praegu aset leidvate ja üha hullemaks muutuvate kriiside loetelu. Lehekülgede viisi kuumust ja tulekahjusid, üleujutusi, merevee taseme tõusu, äärmuslikke kliimaolusid ja kasvava rahvastiku demograafilist muutumist, inimeste sissetulekute ebastabiilsust, võimetust säästa raha ja ressursse, sante sanitaarolusid ja viletsaid valitsusi. Viimase kümnendi või ka pisut pikema aja looduskatastroofide kirjeldused lõpevad autori prohvetlike sõnadega stiilis «Olgu öeldud, et edaspidi muutuvad sellised nähtused «normaalseks».»