JUHTKIRI ⟩ Eesti 200 peab mõtlema valija usalduse taastamisele

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Keskkonnakomisjoni juht peab olema võimalikult neutraalne arbiiter.
• Eesti ei saa endale keskkonnaküsimustes lubada kildkondlikku agendat.
• Negatiivsed uudised Eesti 200st mõjuvad halvasti ka koalitsioonile.

Eesti 200 otsust asendada riigikogu keskkonnakomisjoni juht Tarmo Tamm Züleyxa Izmailovaga tuleb tervitada, kuid samas nentida, et kogu protseduur on järjekordne tõestus Eesti 200 halvast inimeste tundmisest ja poliitilisest vaistust.

Tarmo Tamme suhtes käib kaks väärteomenetlust ja teda ähvardab ka keskkonnaameti haldusmenetlus. Ajakirjandus juhtis Tamme kui puidutöösturi huvide konfliktile tähelepanu niipea, kui temast sai riigikogu keskkonnakomisjoni juht. Kui aga peaks vastama tõele, et Tamm otsustas lahkuda keskkonnakomisjoni juhi ametikohalt vabatahtlikult, tähendab see Eesti 200 suutmatust ära tunda poliitilisi miine.

Keskkonnakomisjoni juht peab olema võimalikult neutraalne arbiiter, kes edendab riigi keskkonna-, mitte ühe lobigrupi huve. Arvestades, kui tundlik on Eesti ühiskond praegu igasuguse metsanduse suhtes, pole just hea plaan panna puidutööstur keskkonnakomisjoni etteotsa.

Pole samas kahtlust, et Izmailova on keskkonnaküsimustes pädev. Küsimusi tekitavad mõnikord tema äärmustesse langevad väljaütlemised ja õigupoolest poliitilise mandaadita saadud Tallinna abilinnapea koht. Talle tuleb siiski anda võimalus ennast keskkonnakomisjoni eesotsas näidata. Ent ta peab meeles pidama – nagu Tammgi ja Eesti 200 tervikuna –, et riigikogu keskkonnakomisjon edendab Eesti kui terviku huve.

Ajal, mil Euroopa Liidu huvi on viia jõuliselt ellu rohepööret, ei saa Eesti endale lubada siin keskkonnaküsimustes mingisugust kildkondlikku agendat. Mentaalselt peaks rohepööre sobituma hästi Eesti 200 programmiga – tähendavad ju mõlemad pikka plaani. Aga siis tuleb jälle tegelik elu…

Pole usutav, et koalitsioonipartnerid jälgiksid Eesti 200 tõmblusi heakskiitva pilguga, sest negatiivsed uudised Eesti 200st tähendavad negatiivsust ka koalitsiooni suhtes.

Mõistagi peab siin meenutama ka seda, kuidas Izmailova üldse riigikokku pääses. Vastne keskkonnakomisjoni juht jõudis Toompeale sellepärast, et Eesti 200 häälemagnet Johanna-Maria Lehtme otsustas kahtlustuste tõttu Ukraina abistamisel loobuda riigikogu liikme kohast ja tema asemel sai parlamenti Izmailova.

Seega tekivad keskkonnakomisjoni juhist tegelikult kaks tähtsat küsimust. Kui hea on üldse Eesti 200 inimeste tundmine ja sellega seoses suutlikkus teha taustakontrolli, enne kui inimene nende ridades valimistel kandideerib ja kuhugi ametisse saab? Mööngem, et Lehtmet noolisid endale ka mitmed teised erakonnad, ent Lehtmele lisandub ka Tamm, mis ikkagi tähendab probleeme just Eesti 200-le.

Teine tähtis küsimus on üldse Eesti 200 jätkusuutlikkuses, esmalt koalitsioonis ja teiseks kuni järgmiste valimisteni. Pole usutav, et koalitsioonipartnerid jälgiksid Eesti 200 tõmblusi heakskiitva pilguga, sest negatiivsed uudised Eesti 200st tähendavad negatiivsust ka koalitsiooni suhtes. Laiemalt aga peaks Eesti 200 endalt küsima, kas nad tahavad kuuluda ka riigikogu järgmisse koosseisu. Sest demokraatliku riigivalitsemise aluseks on usaldus valitsevate ja valitsejate vahel. Eesti 200 on seda usaldust palju kaotanud.