Tuul Sepp ⟩ Milline on kajakate iseloom?

Mark Antonius Puhkani illustratsioon. Illustratsioon: Mark Antonius Puhkan

• Vaatlus avab meile kajakate iseloomu erinevused.
• Meil on merelinnukoosluse kohta pikaajalised andmed.
• Matsalu kalakajakate uurimist juhtis pikalt Kalev Rattiste.

«Valmis?» üsib mu kõrval seisev prantslasest järeldoktorant. «Valmis,» kinnitan mina, kissitades silmi, et mitte silmist kaotada 50 meetri kauguselt rohupuhma tagant paistvat valget linnupead.

Mu kolleeg hakkab mõõdetud sammul ja ühtlase kiirusega minust eemalduma, võttes suuna sirgjoones valge pea omaniku, kalakajaka ja tema pesa poole. Kolleegil pole mahti lindu üksikasjalikult vaadata, sest peab samal ajal vaatama ka oma jalge ette maha – seal võib kiviklibu sees peituda pisikeste pruunitäpiliste munadega peaaegu nähtamatu randtiirupesa.

Hetke, mil lind lähenevat teadlast märkab, on selgelt näha. Kõigepealt ajab ta kaela õieli. Seejärel tõuseb pesalt püsti. Astub paar sammu. Ja siis tõuseb lendu.

«Stopp!» karjun ma kolleegile üle lindude kisa.

Sel aastal uurime Matsalus lindude iseloomu. Iga lind on omamoodi, ning selline lihtne katse – jalutad linnu pesa poole ja registreerid kauguse pesast, mil ta lendu tõuseb – võimaldab eristada linde nende stressitaluvuse või isegi ärevuse põhjal.

See üks lind ei lase meil nende pesa poole astuma hakatagi, kui end juba oma pesalt püsti ajab. Ja kohe on ta lennus. See teine aga laseb meid iga kord pesale lausa mõne meetri kaugusele, enne kui vaevub ennast üldse liigutama.

Mis kõige olulisem, selline käitumine on ajas püsiv. Me teeme oma katset seitse päeva järjest ja saame üsna stabiilselt sarnaseid tulemusi.

Meie eriliseks lemmikuks saab lind, kelle jalal on rõngas koodiga P8P1. Tema ei tee meist väljagi. Nimetame omavahel teda oma sõbraks. Vana hea P8P1. Ta ei tõuse pesalt ka siis, kui me sama päeva pärastlõunal tema pesa ümbruses pesi loendame ja koorunud kajakapoegi otsime, et neilegi identifitseerimist võimaldav rõngas jala ümber panna.

Miks osa linde on ärevad, teised aga nagu vana rahu ise? Neil on igaühel oma iseloom, just nagu inimestelgi. Iga lind siin Matsalu rahvuspargis asuvas pesituskoloonias, sellel pisikesel tuhandete merelinnupesadega Kakrarahul, on isiksus oma eluloo, perekonna, sõprussuhete ja eluraskuste ja rõõmudega.

Sel aastal ei ole meil plaanis suurt katset lindudega. Meie peaeesmärk on rõngastada nii palju linnupoegi, kui meie aeg sel kevadel lubab. Aga tuleb välja, et teadlasel on raske olla ilma andmeid kogumata. Ja laiul vedelevad andmed sõna otseses mõttes igal sammul maas, korja vaid üles.

Kohe näeme, et laiul on taas kord lisaks 1000+ kalakajakapesale ka palju luigepesi, nii nagu mullugi. Varem, kümmekond aastat tagasi, oli vaid mõned luigepaarid. Randtiirud tunduvad olevat oma asuala laiendanud. Pika punase porgandinokaga naljakalt mööda rannaäärt jooksvaid meriskitel on laiul alati mõned pesad olnud, nende arvukus tundub olevat enam-vähem stabiilne. Aga pardid! Nende pesi leidsime möödunud aastal vaid mõne, aga praegu on neid juba kümneid.

Esimeste koorunud poegadena laiul kohtamegi just munaniiskeid parditibusid. Aga siis juba kohe ka kenasti kohevil hõbekajakatittesid, kelle ema koera kombel haukudes meid oma pesakohast eemale hirmutab.

Meil on olemas pikaajalised andmed laiul pesitseva merelinnukoosluse kohta, ja seepärast on meil võimalik võrrelda andmeid liigilise koosseisu muutuse kohta läbi aja. Linde tuleb selgelt laiule üha juurde, aga me ei tea, mis on selle põhjus. Võib olla pole neile mujal enam ruumi, sest inimtegevuse tagajärjel on nende elupaigad mujal pesitsemiseks sobimatuks muutunud. Võib olla toob meie laidudele linde juurde aga soojenev kliima. Linnud, kes varem lõuna pool pesitsesid, kiidavad nüüd juba heaks ja pesitsuseks sobivaks ka meie kevadised temperatuurid. Sel aastal koorus esimene kalakajakatibu tervelt nädal varem kui mullu. 

Iseloomuandmed saab kokku panna linnu pesakoha andmetega – kas rahumeelsem lind pesitseb tihedamas pesitsuskoloonia osas? Rannale lähemal?

Kuigi meil ju ei olnud plaanis andmeid koguda, asume siiski üle lugema kõiki pesi ja liike, keda kohtame. Ja see lindude iseloomu uuring – see on ju nii põnev! Ja iseloomuandmed saab kokku panna linnu pesakoha andmetega – kas rahumeelsem lind pesitseb tihedamas pesitsuskoloonia osas? Rannale lähemal? Või hoopis laiu kõrgemas keskosas, kus pesad on kaitstud üleujutuste eest, kuid avatud kisklusele?

Ja lindude vanus! Me saame need andmed ju ka kätte, sest pea igal linnul on jalas tema identifitseerimist võimaldav rõngas. Kas vanaks elavad rahulikumad või ärevamad linnud? Või muutuvad linnud vanuse ja elukogemuse kasvades rahulikumaks? Ärevamaks?

Näete, ma ju ütlesin, et väga raske on ennast tagasi hoida, kui andmed tõepoolest sealsamas kiviklibusel rannal maas lebavad, korja vaid üles ja hakka analüüsima.

Selle kolumni lõpuosas tahaksin aga kirjutada teadlasest, tänu kellele meil üldse pikaajalised andmed Matsalu kalakajakate kohta olemas on. Maaülikooli ornitoloog Kalev Rattiste, kes lahkus elavate hulgast sel kevadel, käis aastakümneid järjepidevalt kevaditi Matsalus ning rõngastas tuhandeid, kümneid tuhandeid tibusid, kelle kohta meil nüüd tänu temale on olemas vanuseandmed.

Vähe sellest, Kalev kogus lisaks andmeid ka laiul pesitsevate lindude arvukuse ja pesade asukoha kohta. Ta pani kirja, kes kellega perekonna lõi, ning võimaldas sissevaadet kalakajakate pereellu. Tänu temale saime teada, et kalakajakad abielluvad ja püsivad sama partneriga kaua koos, kuid võivad ka lahutada, eriti kui pesitsemine ebaõnnestub. Tänu Kalevile said eestlased tundma teadaolevalt maailma vanimat kalakajakat nimega Marta, ilmselt ainukest kalakajakat, kellele on pühendatud oma Vikipeedia artikkel.

Nii et kui ma lähen oma hea sõbra P8P1 juurde ja ta mind omal hajameelsel moel pesalt jälgib, siis on mul võimalik tema täpset vanust ning möödunud elu lugu Kalevi kogutud andmetest järele vaadata. Ja see valge plastikrõngas numbriga P8P1 on samuti väga suure tõenäosusega Kalevi kätega talle jala ümber kleebitud, võimaldades erinevalt tavalisest metallrõngast (mis samuti P8P1 jala ümber on) juba kaugelt binokliga linnu isiku kindlaks määrata.

Pikaajalised katkematud andmeread, mis on kogutud samast asukohast, samast pesitsuskolooniast, on hindamatu teadusliku väärtusega. Need aitavad mõista lindude rändeid ja kliimamuutuste mõju merelindudele, võimaldavad uurida vananemist looduses ning süüvida pikaealiste merelindude toimetulekustrateegiatesse muutuvas maailmas. Need võimaldavad mõista, kuidas merelindusid inimese muudetud maailmas paremini kaitsta. Selliseid andmeid täis paiku pole maailmas palju ning neid tuleb osata hoida ja hinnata.