Marti Aavik ⟩ Teated abielu surmast on ennatlikud, arvud seda ei näita

03.06.2022, Tallinn Otse Postimehest. Marti Aavik. FOTO: Tairo Lutter. Foto: Tairo Lutter

• Statistika ei kinnita abielu surma kohe sugugi.
• Paduliberaalid ise elavad päris ontlikku pereelu.
• Vahest võiks tunnistada, et perekond ja lapsed on täitsa head.

Lehti lugedes olen üpris imestunud. Ühelt poolt tahetakse abielu mõistet laiendada, mingu seejuures või meri muruks. Teisalt materdatakse päris paljudes arvamuslugudes abielu – eelkõige seda praegust ainult mehe ja naise vahelist – nii, et kivi ei jää kivi peale, osutab Marti Aavik.

Ema, isa ja lastega perekond olevat halb asi, peaaegu põrgu, mille eesmärk on meeste repressiivset ülemvõimu alles hoida. Abielu kui selline käivat alla.

Kas tõesti on nii, et pulmakellad kõlavad igal aastal üha harvemini ja harvemini? Ei ole! Äkki siis lahutatakse rohkem kui varem? Ei. Ametlik abielu paistab Eestis olevat suhteliselt ahvatlev seisund.

Eelmisel aastal oli meil lausa pulmarekord, kui lugema hakata alates 1995. aastast – sõlmiti 7200 abielu. Abiellumiste suhtarv on 5,2 tuhande elaniku kohta ja viimati oli see suurem üle 30 aasta tagasi. Kusjuures lahutusi polegi taasiseseisvunud Eestis varem nii vähe olnud – ei absoluutarvudes (2546) ega suhtarvudes (1,86 tuhande elaniku kohta). Statistika andmebaasist saab igaüks neid arve uurida: RV047: ABIELUD JA LAHUTUSED | Aasta ning Näitaja. Statistika andmebaas. 

Viimased veerand sajandit ei ole abiellumiste arv vähenenud, vaid madalpunktiga võrreldes kasvanud.

Miks see nii on? 2022 võib olla nõks erandlik, sest enne seda olid meil kaks pandeemiapiirangutega vürtsitatud aastat. Praeguse keskmise esmaabiellumise vanuseni on jõudnud ja selle juba ületanudki suurearvulised põlvkonnad. Siiski oleks tõesti huvitav teada terviklikumat ja sügavamat pilti põhjustest.

Kusjuures riigi reeglid on abielu majanduslikku kasulikkust pigem järjepanu lahjendanud. Inimesed, kurivaimud, on reageerinud aga hoopis rohkemate abielude sõlmimisega. Kui meil Eestis sotsiolooge leidub, siis äkki on mõnel ka tõenditele tuginevad vastused? Päris kindlasti ei saa arvurida vaadates väita, et ametlik abielu kui nähtus käib sirgjooneliselt alla.

Meid okupeerinud Venemaa sovetirežiim oli muuhulgas abieluasjades vägagi konservatiivne. Näiteks ühise hotellitoa said võtta vaid abielus inimesed. Anekdoot on see sellepärast, et hotellitubasid ei olnud niikuinii kusagil võtta. Piiranguid ja bürokraatiat oli muudki ning need peaaegu sundisid paare oma abielu ka registreerima. Kultuurimuutus ilmnes lahutuste arvu kasvus.

Järsk abielude registreerimise suhtarvu langus oli 1990ndatel. Sovetisurutisest vabanedes oli tunne, et üldse igasugune registreerimine ja bürokraatlik asjaajamine on nõme ja vaenulik. Midagi sellist, millest vaba inimene peabki ennast eemale hoidma. No miks ma peaks riigile ütlema, kus ma elan, mis soost ma olen ja mis mu nimi on?

Ka ilmalike inimeste jaoks ei ole abielu pelk registreerimine, õigusliku seisundi muutus. Unelm pulmadest koos kõigi sugulaste ja sõpradega ning loomulikult järgneva pulmareisiga kipub päriselus olema üüratult kallis, võrreldav korteri sissemakse või uue auto hinnaga. Võime ju seepeale oletada, et abiellumiste arv räägib meile üksiti majanduslikust heaolust.

Head uudist pole patt mitu korda meelde tuletada! Viimased veerand sajandit ei ole abiellumiste arv vähenenud, vaid madalpunktiga võrreldes kasvanud. Teated abielu surmast on ennatlikud.

Kas liberaalid on tegudes konservatiivsed?

Puhtakujuline liberaalsus on küll sõnades väljendatav, aga tegelikus elus rakendamatu, sest on vaba väärtustest. Ka väga vabameelne inimene peab tegelikke olukordi lahendades ja sh poliitilisi otsuseid tehes paratamatult tegema väärtusvalikuid.

Ikka ollakse üllatunud, kui ülimalt vanameelne jutlustaja osutub hoopis pesuehtsaks perverdiks. Natuke võiks imestada sellegi üle, kui piirideta valikuvabaduse jutlustajad on kohusetundlikud ja jõudu mööda truud pereinimesed.

Suur jagu parema hariduse ja majandusliku olukorraga inimesi kaldub liberaalsuse poole sõnades ja abstraktses mõttes. Valikuvabadus tundub väga tähtis. Paradoks seisneb aga selles, et eliit keskmiselt, kui lubate seda sõna kasutada, käitub ise eraelus vägagi kristlike väärtuste järgi, ehkki paljud neist ei pruugi usust suuremat pidada.

Mida kõrgem on inimese haridus ja mida jõukam ta on, seda suurema tõenäosusega on ta abielus, seda väiksema tõenäosusega ta lahutab, seda paremini hoolitseb ta oma laste eest, seda väiksema tõenäosusega on ta pereelus vägivallatseja või selle ohver jne.

Näeme meilgi hulgaliselt inimesi, kes ise elavad pereelu, tuliselt argumenteerimas, et nende enda valitud elukäigu õrnemgi soovitamine on kuidagi vale ja valikuvabadust piirav. Miks ometi? Äkki võiks hoopis mõelda ja selgitada, miks nad ise on pürginud harmoonilise paarisuhte ja lastega pere poole, ei ole oma meest või naist esimese ettejuhtuva psühhopaadi pärast maha jätnud ning laste juurest ära jooksnud? Äkki ikkagi on nii, et abielu ja perekond ongi keskeltläbi inimesele kasulikud?

Võib-olla on ka nii, et vähemalt osa inimesi vajabki selgemat juttu kasulikest ja kahjulikest elukäigu mudelitest ning muu hulgas ka pereellu puutuvaid sõnumeid? Praktilist tugipuud, mitte niivõrd arutlemise objekti. Teadmine, et ma võin teha mida iganes, on tore, aga kahjuks peab eraldi välja mõtlema, mida tegelikult teha.

Hirmus patriarhaat või loomulik pereelu

Jutt patriarhaadist võib tunduda huvitav. Ainuke häda on selles, et vähemalt läänemaised ühiskonnad ei ole nii üles ehitatud. Mehed ei moodusta ühtset meeskonda ja naised pole ühtne naiskond.

Onu Volli, kes veedab päevi Taga-Nurgaküla poe ees, ei saa kuidagi eriliselt kasu sellest, et praeguse hetke maailma rikkaim inimene on mees ja mitte naine. Ta ei saa eriliselt kasu ka sellest, et IT-ettevõtetes teenivad teised mehed head palka. Need edukamad mehed lihtsalt ei lähe oma raha Vollile andma pelgalt põhjendusega, et oh kui äge, sa oled ka mees.

Kehvade hammastega alkoholilembesel 50-aastasel Norra naisel ei ole eriliselt kasu sellest, et seal kehtib börsiettevõtete nõukogudes sookvoot. Majandusteadlased otsivad tikutulega taga, kas sellel tipptaseme kvoodil on olnud üldse mingit mõju ülejäänud naiste olukorrale kasvõi neis samades ettevõtetes. Seda ju muuhulgas loodeti ja lubati. Inimesed, nii mehed kui ka naised, konkureerivad omavahel.

Perekond on loomulik tulude ümberjagamise keskkond. Sooline palgalõhe on omaette keerukas vaidlusteema, mille pärast palju muretsetakse. Kui vaadata aga seda, kuidas tulud jaotuvad leibkondades, siis näeme, et tööealiste hulgas on keskmine naine rahaliselt paremas seisus kui keskmine mees. [ST13: ELANIKE AASTA EKVIVALENTNETOSISSETULEK | Vanuserühm, Aasta ning Sugu. Statistika andmebaas]

Ses mõttes oli ettevõtja Jüri Mõisal õigus, kui ta ütles, et «mina teenin rohkem, aga naine kulutab rohkem». Midagi ebaloomulikku selles ju pole, et peres teenitakse eraldi, aga kulutatakse ühiselt.

Tuntud on ka isade ja lasteta meeste vaheline palgalõhe, mis kipub olema suurem soolisest palgalõhest. Loetu põhjal julgen öelda, et ühte raudkindlat seletust ei ole, miks see nii on. Teame, et partneri valikul eelistavad naised mehi, kellest eeldavad head võimet kraami koju kanda. Tõde on ilmselt ka ütluses, et laps on mehe isa – isaks saades hakkab keskmine mees rohkem pingutama.

Mündi teine külg on peresisese majandusliku kiusu ja (naiste) ahistamise võimalus. Halbadest nähtustest ja juhtumitest tuleb loomulikult rääkida. Tahaks uskuda, et absoluutne enamik isasid püüab tões ja vaimus oma peret toetada ja ühiselt väärtuslikke asju teha, mitte ei tegele oma abikaasa haiglase allutamisega. 

Ka liberaalselt poliitikult ei võta tükki küljest öelda otse välja, et suures plaanis on perekond ja lapsed täitsa head.

Loomulikult saavad ka mehed oma partneri edukusest ja staatusest kasu. Nii majanduslikku kui ka palju muud kuni parema terviseni välja.

Heaoluriik on osa perekondade rollist ja koormast üle võtnud. Ka neid, kellel on õnnetus või hirmus tahtmine üksi olla, ei jäeta päris hätta. Ei tundu aga ei hea, vajalik ega usutav, et riik suudaks perekondade funktsioonid täielikult üle võtta. Rohkem stabiilseid paarisuhteid tundub parem kui rohkem üksindust.

Võib-olla on ametlikke abielusid ikka liiga vähe? Osaliselt on erinevus vabaabielu ja registreeritud abielu vahel maitse, maailmavaate, mugavuse või ka usu küsimus. Osaliselt aga riigi ja seega kaudselt kõigi ülejäänud Eesti inimestega seotud asi.

Võrdluseks niipalju, et loomulikult kasvab vili põllul, mitte kinnistusraamatus. Ometi on tugeva kinnistusraamatu põhimõte üks nurgakividest, miks mõnedes riikides on põllumajandus heal järjel.

Mina kaldun arvama, et ametlikul abielul on ühiskonna jaoks piisavalt eeliseid, et mõõdukas ja pieteeditundeline ses suunas nügimine ei teeks paha. Ka liberaalselt poliitikult ei võta tükki küljest öelda otse välja, et suures plaanis on perekond ja lapsed täitsa head.