Michael Gallagher ⟩ Kas Eesti liigub politseiriigi suunas?

Michael Gallagher. Foto: Erakogu

• Väikeses riigis võiks läbi saada karmi ja hirmutava politseitaktikata.
• Kui tegu oli võimu kuritarvitusega, kas vastutajad astuvad tagasi nagu Priit Humal tegi?

Karmikäelisus, millega Eesti võimuaparaat Priit Humala vastu jõudu kasutas, paneb muretsema, et see võib kujuneda käitumismustriks, mis meenutab pigem Lukašenka Valgevenet kui demokraatlikku väikeriiki, kirjutab USA-Eesti advokaat Michael Gallagher.

Ameeriklased küsivad minult sageli, miks ma elan Eestis.

Mitte sellepärast, et mulle Ameerikas ei meeldinud. Vastupidi, ma olen ju Ameerikas sündinud ning olin seal õnnelik ja oma eluga rahul. Küsijatele vastan, et Eesti ajalugu, kultuur ja inimesed loovad minus selle maa vastu usaldustunde, millega samaväärset mujal ei teki. Seda enam, et olen emaliini pidi Eestiga seotud. Minu Eesti vanaisa, kes oli 1930-tel Viljandi linnapea, ei pidanud ühtki eestlast oma vaenlaseks. Ma olen vanaisalt pärinud sama hoiaku.

Seetõttu olen väga tundlik selle suhtes, kuidas Eesti võimuaparaat oma jõudu kasutab. Väikeses riigis, kus kõik üksteist tunnevad, võiks saada läbi rasket kätt tarvitamata, eelkõige karmi ja hirmutava politseitaktikata. Seda enam, et oleme end distantseerinud totalitaarsest nõukogude minevikust ja praegusest piiritagusest Putini-Venemaa õudusunenäost. Usun, et meile Eestis sobib kultuurinorm: parem suhtlemine, vähem sundi.

Niisiis olen vapustatud sellest, mis juhtus Tartus kriminaaluurimise alla sattunud abilinnapea Priit Humalaga. Ma ei hakka siinkohal arutama, kas ta on süüdi või süütu. Mul pole õrna aimugi. Selle asemel kirjutan karmikäelisest kohtlemisest tema kinnipidamisel, kuidas tema kodu läbi otsiti, meedias etendust tehti ja mille tulemuseks oli samal päeval ametist loobumine.

Väikeses riigis, kus kõik üksteist tunnevad, võiks saada läbi rasket kätt tarvitamata, eelkõige karmi ja hirmutava politseitaktikata.

Võinuks arvata, et Priit Humal seadis ohtu riigi julgeoleku või jäi vahele tohutute rahasummadega põgenemiskatselt või ähvardas kellegi elu või turvalisust. Aga ei. Nagu ma aru saan, kahtlustab kapo, et ta võis rikkuda protseduurireeglit, kui ta ei taandunud linnavalitsuse menetluses olevast asjast. Seni ei ole minu teada ühtegi tõendit korruptsiooni või rikastumise kohta seoses sellega, et Priit Humal ennast ei taandanud.

Võib-olla on siin asju, mida ma ei tea. Kui jah, siis ootan huviga, et neid teada saada. Aga kui ei, siis küsiksin, miks arvasid võimuesindajad, et taoline kohtlemine on vajalik või kohane? Ja kes vastutab nende otsuste ja tegude eest? Kui need osutuvad võimu kuritarvitamiseks, siis kas vastutajad astuvad oma kohalt tagasi, nii nagu pidi tegema Priit Humal?

Paneme asjad konteksti. Priit Humal on Tartus hästi tuntud inimene. Ma tean teda. Keegi ei arva, et ta oleks kriminaalse loomuga. Selleks, et õigustada tema julma kohtlemist, tuleks meile tõestada, et me teda usaldades eksisime. Kui seda ei tehta, pole minu lugu Priit Humalast. Pigem sellest, kuidas asjad nii käest ära võisid minna, ja muretsema paneb oht, et see saabki käitumismustriks.

Võib-olla tasub meenutada, et aastate eest tuli Valgevenes võimule hr Lukašenka lubadusega vabastada riik korruptsioonist.