Tõnu Ots ⟩ Vaenukõne seadustamine nõuab roppuste kataloogi

Psühholoog Tõnu Ots. Foto: Sille Annuk

Seadus peaks olema kõigile üheselt arusaadav. Kuid enne seadustesse raiumist tuleb selgeks teha semantika ehk sõnade ja mõistete tähendus ja sisu, kirjutab psühholoog Tõnu Ots nn vaenukõne seadusele osutades.

Kõige üldisemalt peaks kõnepruugis suutma vahet teha sõnadel «viha» ja «vaen». Viha on emotsioon ning selle tekkimist ei saa vältida ja väljapaistmistki on raske ohjata. Seadus emotsioonide tekkele kuidagi mõju avaldada ei suuda. Aga vaen ehk vaenutsemine on teadvusega ohjatud tegevus kellegi või millegi vastu kas teos või sõnas. Nii ei ole igasugune vihane sõimlemine veel vaenukõne, kuigi võib selle elemente ehk sisaldadagi. Vaenukõne sisaldab kellegi või millegi vastu suunatud roppust, solvangut või tegutsemist või selle soovi. Poliitikute lollus võib ajada rahvast vihale, aga vaenukõneks seda suures osas inkrimineerida pole õige.

Ohtlik on rünnata teist sõnadega «sina oled…». See on konkreetne teisele suunatud vaenutsemine. Tunduvalt leebem on öelda «sinu tegu/käitumine on rumal/lubamatu». Kasulik on sellises olukorras mitte rünnata teist, vaid avaldada suhe iseendaga: «sinu tegu mulle ei meeldi / ajab mind vihale / teeb kurvaks». See kõik on kriitika või kritiseerimine ja elus igapäevane ning vaenutsemiseks seda pidada ei saa. Eriti tulemuslik on teise tegu kritiseerida koos komplimendiga: «sinusugune tark/hea inimene nii rumalasti/halvasti küll käituda ei tohiks».